Mõnus on jälle kirjutada. Tulebki lihtsalt laua taha istuda ja kirjutada. Eile lõpetasin siis viimaks oma väikse kolmeosalise tsükli Taunole muusika jaoks, mis peaks ettekandeni jõudma sügisel MUBA avamisel, kus uus looja ja vana looja ulatavad üksteisele teaduse ja singulaarsuse kiuste käed üle maa ja vee. Hakkangi eelmise aastaga ühele poole varsti saama.
Või nagu ütleb väsinud Jumal, kes singulaarsus-vardas teaduse kebabiks küpsetatakse:
Kui lapik maa saab priimabaleriiniks,
kes vandenõuteooriate lava pääl -
sääl tantsib varvaskingades ning sätib riimiks
üht peeretust, mil puudub oma hääl,
siis lahkun ma, ei vaja enam teid!
Ma universumis siis parem asfalteerin
te konnasilmade kergliiklus-linnuteid.
Led-lampe pilvevõlvile monteerin.
(Kõik õigused kaitstud, ei tasu luba küsimata kasutada.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar