Algatuseks üks pilt lõunast. Autor Helen. Minu fotoingel. Täpselt see, mis päästis tänase sita päeva ja pani uskuma, et maailm ei olegi sel Jumalaks hüütud sellil veel päriselt perse keeratud. Või kes iganes seda maailma perse keerab. Palun: Suvi! Saage tuttavaks!
Täna oli sitt päev! Täitsa sitt päev oli! See mulle oma blogi juures meeldibki, et ma võin alustada oma kurtmist lausega: Täna oli sitt päev! Ma ei kujuta hästi ette, kuidas selline avalause kuskil teatri kodulehel mõjuks - täna oli sitt päev? Kedagi kindlasti häiriks, aga suurem osa 7,5 miljardist kehitaks ilmselt õlgu. Seda enam, et 7,4999... miljardit ei saaks neist sõnadest mitte sittagi aru. Ilusa keele voorus seisneb vist selles, et teda ei tohi väga paljud inimesed kõnelda. Üks tõeliselt kaunis keel on nagu ükssarv - kõik räägivad temast, aga keegi pole näind. Kui keelt kõneldakse palju, muutub ta üsna ruttu skeemiks. Näiteks kui keelegurmaanid võrdlevad vana inglise keelt uuega, siis peetakse seda praegust rohkem puulõhkumiseks. Aga mina olen nii loll, et minu jaoks on kõik keeled peale emakeele üks paras puulõhkumine. Võib olla prantsuse keel on natuke nagu alasti ujumine kuuvalgel. Ja üldse romaani keeled vulisevad vilkamalt. Aga germaani keeled on küll üks paras puulõhkumine. Kusjuures, mitte eriti kvaliteetse kirvega.
Aga sitast päevast rääkides ütlen ma kohe ära, et see ei ole kraadiklaas.
Kui sa mõtled seda osta, siis unusta ära. Aga ma ei oska ka öelda, mida sellega teha saab. Ilmselt mitte midagi.
Tegelikult tuli täna hoopis selline suveisu peale, kui ma aru sain, et olengi haige ja kogu see "kamm-ai-jaa" hakkab jälle algusest. Helistad perearstile. Tema helistab kuskile - "sinna"! Minu nimi ja telefoninumber pannakse kirja. Siis helistab keegi, moodsalt viivitades ja küsib, kus ma asun? Loomulikult tahaks esimesel hetkel öelda, et Kaimani saartel, kohe otse pealinnas, selle suure sigala taga... Aga viisaka inimesena suutsin end talitseda ja ütlesin hoopis, et Rakveres. Lõpuks pole ju tema seda välja mõelnud, et telefoni teel on ka võimalik geograafiat õppida. Aga ma ei viitsi rohkem kurta. Kirjutan parem sellest "suveisust".
Helen - minu hea fotoingel - saatis mulle ühel ilusal päeval portsu pilte. Täna ma vaatasin neid ja mõtlesin, et mis kurat me esivanematel kõrvade vahel kääris, et nad siia hangede vahele matkasid. (Ilmselt humal.) Hea küll. Suvega nad panid kümnesse. See on vähemalt lõunas viiekat väärt. Kuidas praegu tahaks neid maasikaid, mille maitset veel aimatagi ei oska.
Aga sul ei ole maasikaid. Siis vaatad neid pilte ja kadestad isegi seda ussikest.
Ja neid marju. Kuulad karuputkede kohinat...
Seni, kuni see võimalik on - kavatsen ka mina elada. Iga päev. Elamine aitab igasuguste hädade ja haiguste vastu. Ning lõpetuseks üks rõõmus pilt veel vannipardist.
Igasse päeva üks kollane vannipart. Ja üks väike trööstiv tarkusetera, mis tänase päevaga kaunis kenasti ühte jalga lonkab: Suve on alati parem oodata, kui teda taga nutta. Elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad. Meil on veel 128 õnnelikku päeva oodata. Või nagu Puhh ütles: see üks hetk enne mee söömis on vaata, et paremgi, kui mee söömine ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar