Väga vana vanadus

Ühel hommikul küsis Kati kohvikus, et mida ma soovin? Kui ma teaks, mida ma soovin, siis ma ei seisaks kohvikus. Siis ma müttaks juba seal, kuskil, kaugel... Oma soovide suunas...  Sügavas lumes või pahkluudeni rannaliivas... Jalas kuldsed sandaalid, merevahust põlvikud ning kõik need muud kellad ja viled... 

Viisaka inimesena pakkusin, et sooviks igavest noorust... Kati muigas ja vastas, et nad just arutasid selle üle. Aga sellisel juhul, kui saaks uuesti nooreks, tahaks tema küll oma elukogemuse endale alles jätta. Ma mõtlesin ja sain aru, et mul on sellest kogemusest suht savi. Peaasi, kui saaks nooreks tagasi. Võtsin kohvi ja läksin trepist üles. Alles siis jõudis kohale, et ilmselt on see üks väga vana vanaduse tunnuseid - kui sa oled valmis noor olema ka ilma senise elukogemuseta. Kõige hullem muidugi, et sellist asja nimetatakse vist räme-rasvaseks keskea kriisiks. 

Üldse pole ma veel seletand, mis kuradi pärast ma seda blogi pean ja kuhu ma teel olen ning millal ma kraavi sõidan või midagist. Miks kelgutamine keelatud ja Robin ja Antsud... Kõik algas nii, et ühel päeval tabas mind eksistentsiaalne ennui (see on siis eksistentsiaalne tülpimus). Sõitsin just autoga Tamsalusse ja tee oli jube. Udune, löga täis ja nii jube, et nõrgema närvikavaga inimest oleks tabanud depressioon ja ta oleks endale sealsamas paigas suurtükimürsuga otsa peale teinud. See tee nägi välja selline:


Aga mina ei ole nõrga närvikavaga inimene. Ma olen lihtsalt närviline. Ja mina sõitsin edasi...

Nii äge oleks sedasi alustada - et just sellepärast ma blogi pean, et mind tabas eksistentsiaalne ennui. Aga tegelikult see muidugi nii ei olnud. Tegelikult kuulsin ma seda väljendit alles eile, kui Triinu sai ühelt  lavastajalt juhised, mida kavale veel lisada. Midagi eksistentsiaalse ennui vallast. Ma ei tea, kas ta on selle juba üles leidnud? Eks ma päeval kuulen. Igal juhul kõlab täitsa sedamoodi, et see võiks ajendada küll inimest blogi pidama. See eksistentsiaalne ennui. 

Tegelikult olen ma alati tahtnud blogi pidada. Aga ma pole viitsind. Pole leidnud motivatsiooni ja üldse... Aga Robin Hoodi müügikoosolekul tekkis tunne, et võiks mingit blogi pidada, et kuidas Robin laseb esimese noole ja kuidas Robin ratsutab loojangusse, kuldsed lokid lehvimas ja Marion romantiliselt süles kaasa rappumas... Kuigi, mis kuramuse romantika see on, kui istud keskaegses kleidis mingi higi järgi lehkava tüübi süles ja ratsutad temaga ühel ning samal hobusel ja see kuramuse päike hakkab veel looja minema... Samal ajal oled Richard Lõvisüdame tütar! Raudselt ei lõpe see lugu hästi!

Siiski - kuna Helen niikuinii pildistab kõike, mis Robiniga seotud on, siis mina lihtsalt jõlgun kaasas ja jagan siin neid pilte. Kui inimene juba pildistab, siis võiks keegi neid ju vaadata ka. Ja üldse - igavesti tore ju, kui mõni meeltesegaduses vaataja eksib siia ja mõtleb - oi, Robin Hood tuleb Lammasmäel! Rakvere Teater ja puha... Muidugi lähen ostan kalli raha eest selle pileti... Viimasele hetkele kindlasti ei jäta. Janiiedasi, janiitagasi... 

Tegelikkuses need asjad muidugi päris nii ei käi. Seega - ma ei tea, miks ma seda blogi pean. Peetrile ütlesin, et tahan kuulsaks saada... Aga selleks on kindlasti lihtsamaid teid, et kuulsaks saada. Näiteks tean meest, kes sai kuulsaks sellega, et hoides käes Salingeri romaani "Kuristik rukkis" ja revolvrit millega tulistas John Lennoni sisse augu. John Lennon sai surma. Mark Chapman (nõnda oli selle mehe nimi) sai kuulsaks, aga Salingeri romaani läbimüük kasvas endiselt, sest see lihtsalt oli sitaks hea raamat. Nagu ütleks impulsiivne Berit. (Temast ma räägin kunagi hiljem.) 

Aga põhiline - ma ei tea, miks kuradi pärast ma seda blogi pean. Lihtsalt tahan. Ja pean. Ja punkt. Nagu Peeter ütleb - kõike ei pea põhjendama. Ja kui ei taha enam, siis kustutan ära. Ja nii ongi! Ja ilgelt änks oleks jälle lõpetada see eneseõigustamine siin fraasiga - nii on ja punkt!

Teine asi on blogi nimi. See tuleneb minu armsast kodulinnast. Lihtsalt ühel õhtul tuttavatega jalutades avastasime siit väga palju silte, mis "hoiatasid", "ei soovitanud" või suisa "keelasid". Sain aru, et meil on hooliv linn. Rakvere hoolib, et sa jõuluinstallatsioonil end ei vigastaks, et sa kelgutades jalga otsast ei rebiks ning parte toites neid lõhki ei söödaks... Selline näeb endine populaarne kelgumägi välja päikselisel laupäeval kaugemalt:




Ja selline näeb välja kelgumäe otsas olev silt lähemalt:




Siin on lumemees. Täitsa random. Lihtsalt meeldib. 




Seega - jäi: "kelgutamine keelatud". Elage üle. Ja kui ei ela, siis on sitaks teisi blogisid, kus saate ringi kolada. Nagu ütleks jälle impulsiivne Berit, kes mulle aina rohkem meeldib. 

Minu teine valik blogipealkirjaks oli: "olen oodanud Godot´d" - aga see kõlas liiga teatraalselt ja elitaarselt  ja üleüldse kuidagi friigilt, siis panin selle alapealkirjaks. Lihtsalt - nii ongi. 

Ja siin on hommikused mullid. 



Nii ongi. Ühesõnaga - räägitakse siin blogis vananemisest, räme-rasvasest keskea kriisist, Robin Hoodist, kirjutamisest, teatrist, Hirmsast Antsust, Setomaa igatsusest ja kui taevas tahab siis ka muudest värkidest, mis mind huvitavad. (Näiteks Vanaemast õunapuu otsas, Ukuarust, Intervjuust kuusega, Vanadest toladest, Vanast Nipernaadist, sellest kuidas kloonida Cooneyt ja igast värkidest veel...)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...