Kui oled keegi teine

Ärkad Kerberose kraapimise peale. Ta küünised kriibivad klaasi... Mööda selga purjetab seltskond külmavärinaid. Lamad suletud silmadega ja kuulad. Ei olegi Kerberos. Lumesahk kraabib äärekivi. Töö käib. Teed silmad lahti... Natuke on laugudel valus. Aga kurgus on päris põrgu. Oled ööga neelanud mitu rulli okastraati. Öökapil on Carmolise kommid. Maitsemeel on alles. Algab päev. Mõned tunnid hiljem avaneb aknal mulle puhudes järgmine pilt. 


Lõhkenud mulliräbalad jäätuvad ja laperdavad keereldes maa poole. Külma on 13 kraadi. Palavikuga ei tunnegi. Telefon siiski teab. Täna pole päev, kus tahaks hirmsasti tantsida. Kuigi ilm on imeline. Kesklinna kohta lihtsalt liiga ilus. 


Püüad natuke tööd teha. Kõik on kuskil udus. Loed Taavi märkmeid. Udu, udu, udu... Nagu armastas Mihkel prooviperioodi lõpus saalis hüüda, kui ta veel elas.  


Neid märkmeid oli 16 lehekülje. Tekstiraamatus on 78 lehekülge. Töö käib. Lappad tekstiraamatus kohad välja, kus on küsimusi. Okastraat on kurgust kadunud. Tunned end täitsa inimesena. Taavi teeb meele rõõmsaks. Sinu jaoks oluline sündmus jääb alles. Ka Taavi ei oska sellest mööda hiilida. Mitte keegi ei oska. See on lihtsalt nii hea ja õige. Lõpus siiski näeb võimalust lunastuseks. Aga lunastused on lõpus alati oodatud koduvõõrad. Peatume kaunil kohal. Ja sa ei mõtle Willi, kes tuleb veiniga. 


Mõnikord talletub mingitesse kohtadesse nii palju mälestusi sellest, mis selle kirjutamise ümber on sündinud. Seda konkreetset kohta meenutades on alati õnnelik olla. Ja natuke ka kurb. Sest see, mis juhtub ja juhtus, on tegelikkuses valus. Aga sa ei peatu sellel kaua. Kell ongi viis. Lehvitad Taavile ja ta lähedastele, kes hakkavad õue minema. Paned riidesse ja sõidad testima. Kummalisel kombel on labori ooteruum rahvast täis. Noor neiu on tulnud sõbrannaga. Ja vanemal meesterahval on pisut toimekam samaealine saatja, kes aitab tal maskisangasid kõrva taha sikutada. All, välisukse juures desinfitseerib käsi veel üks noormees oma kaaslasega. Viimane jääbki ukse juurde ootele. Lähed sisse, ulatad ID-kaardi. Tundlad aetakse ninna. Tänad ja soovid head õhtut. Õe silmadest peegeldub väsinud naeratus, kui ta prooviga teise tuppa kiirustab. Õues on lumi. Lõputu lumi. Ja pimedus. 


Kurku hakkab tekkima uus okastraadirull. Neelatad ja ots liigub valusa jõnkusga mööda kõri alla. Võtad taskust Carmolise ja poetad suhu. Postkastis on värsked lehed. Armas erakond on leidnud pärast valitsusest lahkumist uue väljakutse. Seekord netikaubandus. 



Loodetavasti läheb neil äriilmas paremini, kui valitsuses. Nad on nii nunnud. Siis meenutad, et polegi täna midagi söönud. Aga pole ka isu. Koorid apelsini ja riided seljast. Poed kruusi teega voodisse. Kuue tunni pärast ärkad Kerberose kraapimise peale. Carmolise kommid on valmis. Ja termoses tee. Meenub, et eesti kirjanduse kooslugemise päeval lugesid Aino Perviku "Kunksmoorist" seda kohta, kus ta võtab sarjatäie kraadiklaase ja voodisse heidab ning oma haigust naudib. Ettemääratus? Saatus? Meenutad veel, et Pervik on meenutanud kusagil, et Kunksmoor tuli nagu sõnast kunst? Ei jaksa enam guugeldada. Poed voodisse. Kõik lõpeb kunagi. Mõned päevad on sellised, kus ei tule pähegi tõsta käsi taeva poole ja hüüda: Ma elan! Aga see läheb mööda. Juba homme... Või ülehomme on parem. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...