Kuigi ma loen hoolega päevi, mis suveni jäänud, siiski... Kui mulle satub ette midagi, mis tõotab igavest elu ja surematust, siis mina juba prügikasti ei sülita! Kuigi see väärtuslik informatsioon saabus mu postkasti ilmselt juba eelmise nädala lõpus, pean ma oma tuhandete fännide ees vabandama - olin natuke tõbine ja jõudsin oma postkastini alles täna. Aga siin see on - kätekreem vananemisvastase maomürgiga:
Selle kõrval tundub isegi hommikune uriinjas tänavalatern kaunis kuldne:-)
Ja üks asi, mille ma veel oma tuhandetele fännidele võlgu olen... Kunagi kaks nädalat tagasi jälgisin ma hommikul putru keetes üht väga visa matkajat. Siin ta on.
Ja siin asetub ta ka kenasti konteksti, miks mu puder tol hommikul põhja kõrbes:
Samas ei pääse ma mööda ka Heleni suvepiltidest... Jaanipäevani pole palju jäänud ja sealt edasi on vaid kuus palgapäeva jõuludeni nagu Annekas ütleb. Ärge küsige, kes need kaks täppi seal kauguses on. Ärge küsige, sest muidu ma pean Helenilt seda küsima minema. Aga üht ma võin teile lubada: kindlasti ei ole tegu Stingi ja John Lennoniga. Ja ärge küsige, kuidas ma seda tean.
Ja kuna mind täna lõpuks õue lubati (ma ise lubasin:-), siis silkasin ma pärast teatriskäiku ka raamatukogust läbi. Ning siin on minu tänaöine lektüür:
Esimene raamat pakub mulle huvi juba Kaja enda pärast. Sellest on palju kirjutatud, aga lugedes raamatukogus kaks lehekülge tundus täitsa minu raamat. Teine raamat pälvis mu huvi sellega, et tema kohta küsiti salapärasel facebooki lehel intrigeeriv küsimus. Kõlas see küsimus umbes nii, et milline eelmise aasta menuromaan on kaunis sarnase sisuga, kui 1998. aastal ilmunud Kauksi Ülle "Paat"? Kes ära arvab, saab sisukokkuvõtte mõlemast. Kuigi Owensi romaanist "Kus laulavad langustid" olen ma lugenud vaevu 15 lehekülge. Ja sedagi raamatupoes.
Hoolikas vaataja märkab pildil veel ka kolmandat raamatut. Kes selle ära arvab, saab sellega seotud etendusele kaks normaalhinnaga pääset osta. Või isegi neli. Mina kade poiss ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar