minu sees on rahu

Ühel päeval juhtus nii, et minu uksele koputas Rahu. Ma tegin ukse lahti ja ei märganud seal kedagi, silmitsesin kõrgemat trepimadet ja alumist, aga keda ma ei märganud - oli Rahu. Seda enam, et kui ma ukse lahti tegin, lipsas Rahu juba kiiresti mu tuppa. Nagu kass jalgade vahelt läbi vongeldes. Rahu istus sel ajal diivanil ja itsitas pihku, kui mina uurisin koridori. Rahu jõi ära mu sidrunheina tee ning limpsis melonit. Aga siis tulin tuppa ja korraga otsustas Rahu peitu pugeda. Ta puges diivani taha ja roomas kapi alla. Ronis riiulit mööda üles ning potsatas teekannu. Aga mina isegi ei aimanud seda. Alles õhtul, kui voodisse läksin, puges Rahu mu kaissu ning sellest ajast on ta minuga nii lähedane, et keegi ei mõista enam - on meid kaks või üks. 

Põgene, vaba laps!

10 aastat arutelusid, koosolekuid ja istungjärke Euroopa Liidus kõige kõrgemal tasemel ning tulemus on lõpuks käes. Tasus neid miljoneid ikka kulutada. Homme hommikul keerame jälle kella. :-) Euroopa Liit võitis. Aga - meil on õigus seda ise otsustada lõpuks ometi!  Ometi keerame siiski. Ja ilmselt surmani. Kuigi mõned suveaja usklikud väidavad muud. 

Kirjutan praegu Smuuli "Polkovniku leske" tänapäeva ja kuigi ma olen viimastel aastatel üsna uuendusmeelne inimene, ikkagi ei saa aru, miks Inglased peavad EU kaluritel tänasel päeval oma vetest lubama tasuta kalu püüda? Vaatamata sellele ma ikka pooldan oma kodumaad Euroopa Liitu, sest see annab mulle vabaduse ja ilmselt ühel hetkel alistame ka need mõttetud inglased, kes oma kadeduses tahavad oma kalavarusid ainult endale hoida. On ahnepäitsid. Vastikud inimesed. Ma isegi suudan neisse halvustavalt suhtuda nagu suurele kodumaale sobiv.

Siiski - järjest rohkem tekib tunne, mida küsis kunagi üks minu kaasaegne keskkooliõpilane oma lõpukirjandis kohe-kohe vabanevas Eesti NSV-s - 1988. aastal. Nimelt - ENSV võitis küll koos oma suure ja südamliku liitlase NSV Liiduga II maailmasõja, aga miks meil siis ikkagi viinereid ja banaane poes müügil pole? Kuigi kaotanud Saksamaal võis iga kaheline koolilaps seda kõike endale lubada. Nii viinereid, kui banaane. Ometi nemad ju kaotasid sõja? Mida me selle sõjaga siis võitsime tegelikult? Oli tollal see rumal küsimus keskkooli õpilasel ENSV-s.  

Praegu tekib järjest enam küsimus, mida me selle Euroopa Liitu astumisega siis võitsime? Ja ma ei pea silmas kella keeramist, millele oleme kulutanud sadu tuhandeid komisjonide raha, kui mitte miljoneid? Vaid hoopis seda, miks me terroriseerime vabu inglasi nõudes neilt kalastuskvootide suurendamist prantslaste ja hispaanlaste kasuks? Aga tegelikult on mul isiklikult hoopis lihtsam küsimus - kuidas ma seletan oma 13 aastasele lapsele, et ta ei saa enam elada tulevikus oma armastatud majas, sest mingi tema isast 6 korda suuremat palka saanud Eesti EU saadik unustas õigel hetkel öelda tema isast 5 korda suuremat palka saavale Eesti ministrile, et põlevkivi enam põletada ei tohi. Või siis see minister ei saanud hästi aru. 

Ega ei oskagi muud öelda, kui seda, et tema mõte Floridasse kolimisest pärast kohustuslikku hariduse omandamist Euroopa Liidus on väga hea mõte! Põgene, vaba laps! Ja ma tean, et ma ei näe teda siis niigi palju, kui praegu, aga vähemalt ei pea ta enam kruvima oma kella igal aastal ja vaidlema selle üle, kas õigem on suveaeg või talveaeg. Ta ei pea ennast lollina tundma, kui arvab, et suveaeg ei ole Põhjamaadele kõige mõistlikum. Pealegi makstakse Floridas erinevalt Eestist ettekandjatele ka päriselt palka, millest saab osta korteri, kasvatada lapsi ning tasuda isegi oma elektriarve. 

õnnitluskaardid

 Lugesin täna hommikul dushi alt tulles ja kuivades veelkord õnnitluskaarte ning avastasin, et seal oli üks väga ivakas ütlus, mille üle oleksin tahtnud kohe arutlema hakata. Marika oli kirjutanud, et õpiks rahul olema sellega, kui soovid suurenevad, aga võimalused vähenevad. Kummaline, et enne 50-seks saamist oleksin ma selle mõtte peale plaksutanud - just selliseid hirme ma läbi elasingi viimased aastad, aga pärast olen kuidagi hoopis vastupidi - soovid on kuidagi keskendunud ja vähenenud, aga võimalused kasvavad iga päevaga. Eks see eeldab muidugi seda, et inimene elab paanikas need viimased aastad, mis enne järgmise kümnendi täitumist elada on võimalik. Poleks pidanud nii paanitsema ja kartma lihtsalt. Tegelikult on elu siinpool "ekvaatorit" hoopis rahulikum ja helgem. Aga ikkagi ma üle 80-e eriti ei viitsiks. Vähemalt mitte nii nagu ema praegu lohistab oma päevi õhtusse. 

Loomulikult oli õnnesoovide hulgas veel palju kenasid mõtteid ning ütlusi, aga muud olid siiski ootuspärasemad. Täna Paunvere poiste viimane pilguheit. Varsti Ükssarvik. Ega peabki hakkama uuesti Eesti poole pöörama. Tee, mis tahad - mulle Eesti sobib kõvasti rohkem, kui muud maailmad. Väike Eestis urgitsev Urki :-) Ja teine asi - kes seda siis veel teeb, kui mitte mina? :-) Kui nüüd ülbe olla. 

P.S. Suitsetamine ei tulnud täna mõttessegi enam. Sain vist ikka õigel hetkel sabast kinni. Homme Tegelasega Tartusse. Siis pole ka vist vaja muretseda. Ja kui varsti on nädal juba vastu peetud ilma suurema küünenärimiseta, siis võib küll öelda, et seekord läks veel hästi. 

Lahkumine Viljandist

Täna siis viimane päev Viljandis. Hulkusin hommikul linnas ringi ja tagantjärele tundus nii põgus aeg. Ei jõudnud isegi kõigiga kohtuda, kellega kohtuda tahtsin. Ilm on ka heitlik. Nüüd viimane proov ja õhtul sõidan koju ära. Lähen dushi alla ja naudin seda, et järgmisel nädalal enam kotti ei pea pakkima. Seda enam, et mitmed muudki asjad kisuvad vägisi Rakvere poole. 

Vahepeal hakkasin jälle suitsetama. Päris raske oli see stepsel seinast välja tõmmata, aga praegu sain jälle hakkama ja pean vastu. Lihtsalt kodus oleks kergem seda teha. Aga tuleb hambad tangi suruda ja jälle priiks lennelda. Väga hea oli mitte suitsetada ja sellele mitte mõeldagi. Aga saan hakkama seda enam, et nüüd ma tean, kuidas see käib - lihtsalt närid paar päeva küüsi ja tahtejõuga lihtsalt ei tee. Mõne aja pärast hakkab see ise ära hajuma.

Volli

Sõlmin just otsi lahti, et Viljandi poole teele asuda ja saime vist hommikule ringi peale. Ikka jääb otsi lahti veidi, aga suuremad asjad peaks nüüd korras olema. Homme tuleb hull sõidupäev muidugi.

Täna tuli Volli, istus veidi meie diivanil ja ajasime juttu. Kummaline on mõelda milliseid Vollisid ma olen oma elu jooksul ikkagi näinud. Alates Smaragdlinna võlur Goodwinist ja lõpetades nüüd selle rahunenud vana mehega, kes istub me diivanil ja jutustab, kuidas natuke tühi tunne on mõnikord sees. Muidugi on sellest ka aru saada, aga ikka ei taha leppida sellega, et ta mitte midagi ei teeks teatris. 

Siis hakkad mõtlema, et peabki natuke ise ka rahulikumalt kõike võtma hakkama. Täna jälle ei mäleta, kas ma verevedeldajat võtsin? Natuke on magamata olla, aga järgmisest nädalast vähemalt ei pea enam sõitma. Kuigi Vollile juba lubasin, et käime Haljalas ikkagi ära surnuaial. 

Mõnikord tekib küll tunne, et mingi 30 aastat ongi veel, et sinnani jõuda, aga samas - 30 aastat on ikka paras ports aastaid veel. Parimad päevad peaks ju siis ees olema? Kui nüüd uskuda kõike seda, mis tekstikirjutajate kohta räägitakse. Kindlasti kogemus teeb tugevamaks, aga samas on tekkinud ka mingid kerged hirmud. Kirjutasin täna "Ilmaruumi eksinud" sünopsise Taunole ära ja arendasin natuke ühte teksti, mis ta tahtis, siis tundus, et midagi hakkab jälle korduma. Jumal, kes aja ning teaduse arenedes jääb üha ahtama eikellegimaa servale kõõluma. Ja kohe hakkas kujund ka tekkima jälle... Külvasin te aeda viigipuid ja leedreid... Ning siis saad aru, et see on seesama vana mõte - me aeda külvas aastaid aeg... 

Ja siis vaatan Vollit ja mõtlen, et ta on pisut aeglasem, rahulikum ja mõtlikum. Kuigi ise olen tegelikult samasugune. 

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrvale Hawking. Universum võib ju mõõtmatu olla, aga inimkäbide teadvus suundub ikka seda väikest ahtakest rada mööda, mille kohta Hawking ütles, kui üks murdosa aine kujunemisest ilmartuumis oleks käitunud teisiti, siis me ei saaks enam küsida - kas Jumal on või mitte? Siis oleks ta olnud. Ka Hawkingu arvates. Seekord läks teisiti. Ilmselt peame teda veel mõned miljardid aastad ootama. Toda - Jumalaks hüütut. Seni elame singulaarsuses. 

pärast päevapüüdmist

Lõpuks ometi olen vana. Ja ega tegelikult on Svenil õigus, see ei olegi nii halb, kui see välja paistab. Samas on nüüd 50 aastat jälle muretu. Tegelikult tuleb rahul olla. Võib olla isegi rohkem. Nagu ma iga päevaga aina enam avastan, et kui sa ei ole õnnetu, siis on tegelikult isegi liiga hästi. Muidugi oleks äge ollagi permanentselt õnnelik ja hing sees laulmas. Mingil määral ta seda ju ongi. Oleks patt kurta ja kaevelda. Seega - elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad. 

Juubeli tähistamine oli väga tore. Kõik olid nii soojad, siirad ja sõbralikud. Olen ikka üks pööraselt rikas issanda päevakoer. Kindlasti pole ma seda kõike ära teeninud, aga mõnikord on tõesti hea tunda, et sinust hoolitakse ja sind armastatakse. See on ju nii inimlik. Või nagu Ristikivi ütleb: "jäägu veel lootus võllagi varjus, et aja käskjalg vahusel hobusel kappab üles keelatud klaasmäest..." Siirus on minu kultuuris oluline, aga lootus on ka kena sõbramees.  Kõik kingid on koju jõudnud ja lillevaasis isegi mõned lilled, kes mind Viljandist tagasi ootama jäävad. 

Oli hea istuda hommikuni üleval ja vaikselt tiksuda. Polegi enam pikalt sedasi suutnud. Magamine on mömmidele. 

Viljandis

 Esmaspäeval asusin Viljandi poole teele. Olen nüüd kohal ja töö juba käib. Ilusad ilmad, kaunis teekond - mõnikord peabki inimene lihtsalt jalutama, isegi kui autoga kulgeb. Ja loomulikult toredad inimesed. Aga inimesed on vist kõikjal toredad. Või on see ka mingi vananemise märk?

Viljandis on ka kõik kena, puhas ja kuigi mõned tänavad ilmselgelt veel valmisteks korda ei saa, siiski võib juba eeldada, et talv tervitab Viljandit natuke mugavamates oludes. Kahjuks on valgel ajal võimalik jalutada vaid hommikuti, muidu oleks väga tore loojuvas päikeses lossimägedes konnata, aga jõuan jah kahjuks alles pimedas välja. 

Päeva palvehelmed

Päevad on päikesega palistatud, sügis sulab su silmades. Nii see hakkab. Uus hooaeg, uued tööd, uued laulud ja lood. Iga päevaga kasvad enda sees suuremaks, vanemaks, aga alati mitte kannatlikumaks või targemaks. Pigem kärsitumaks. Pigem kipuvad päevakaevud aina ahtamaks kuivama. Päevapõud pigem tekitab janu juurde, kui kustutab seda. Nii palju on teha, aga siis võtad hoopis jälle kitarri kätte ning tund sõrendub sõrmede vahelt, pudeneb põrandale nagu kruusikillud. Pühid nad kokku, näpid veritsevate sõrmede vahel kõik päevapalvehelmed ükshaaval läbi ja hakkad uuesti otsast peale, kuigi akna taga sulab sügis silmades... 

Kui keegi leiutab kunagi masina, millega aega peatada ning lasta tal teatavail hetkedel sinu kõrval seista ja jalalt jalale tammuda, siis saaks sellest mehest ilmselt kümneid kordi rikkam mees, kui keegi iganes on läbi aegade kosmoseruumis suutnud olla. Mees, kellele kuuluvad aja varasalved? Kurat küll, temaga tahaks alles kohvi juua!

Aga nii rikast inimest pole veel maailma sündinud. Või kui, siis kuskil Tiibetis. Aga tema ilmselt kohvi peale oma päevi ei parselda. Tema näpiks oma päeva palvehelmeid ja elaks igaveses rahus ning igavesti läbi kõigi tsivilisatsiooni arenguastmete. Ja alles kunagi kauges tulevikus vaataks ta enda ümber laotuvat päiksesüsteemi kõrbe ning mõtleks: ilus aeg oli, kõik need miljardid aastad, aga nüüd peab veidikeseks tukkuma seadma.