Lugesin täna hommikul dushi alt tulles ja kuivades veelkord õnnitluskaarte ning avastasin, et seal oli üks väga ivakas ütlus, mille üle oleksin tahtnud kohe arutlema hakata. Marika oli kirjutanud, et õpiks rahul olema sellega, kui soovid suurenevad, aga võimalused vähenevad. Kummaline, et enne 50-seks saamist oleksin ma selle mõtte peale plaksutanud - just selliseid hirme ma läbi elasingi viimased aastad, aga pärast olen kuidagi hoopis vastupidi - soovid on kuidagi keskendunud ja vähenenud, aga võimalused kasvavad iga päevaga. Eks see eeldab muidugi seda, et inimene elab paanikas need viimased aastad, mis enne järgmise kümnendi täitumist elada on võimalik. Poleks pidanud nii paanitsema ja kartma lihtsalt. Tegelikult on elu siinpool "ekvaatorit" hoopis rahulikum ja helgem. Aga ikkagi ma üle 80-e eriti ei viitsiks. Vähemalt mitte nii nagu ema praegu lohistab oma päevi õhtusse.
Loomulikult oli õnnesoovide hulgas veel palju kenasid mõtteid ning ütlusi, aga muud olid siiski ootuspärasemad. Täna Paunvere poiste viimane pilguheit. Varsti Ükssarvik. Ega peabki hakkama uuesti Eesti poole pöörama. Tee, mis tahad - mulle Eesti sobib kõvasti rohkem, kui muud maailmad. Väike Eestis urgitsev Urki :-) Ja teine asi - kes seda siis veel teeb, kui mitte mina? :-) Kui nüüd ülbe olla.
P.S. Suitsetamine ei tulnud täna mõttessegi enam. Sain vist ikka õigel hetkel sabast kinni. Homme Tegelasega Tartusse. Siis pole ka vist vaja muretseda. Ja kui varsti on nädal juba vastu peetud ilma suurema küünenärimiseta, siis võib küll öelda, et seekord läks veel hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar