Ühel päeval juhtus nii, et minu uksele koputas Rahu. Ma tegin ukse lahti ja ei märganud seal kedagi, silmitsesin kõrgemat trepimadet ja alumist, aga keda ma ei märganud - oli Rahu. Seda enam, et kui ma ukse lahti tegin, lipsas Rahu juba kiiresti mu tuppa. Nagu kass jalgade vahelt läbi vongeldes. Rahu istus sel ajal diivanil ja itsitas pihku, kui mina uurisin koridori. Rahu jõi ära mu sidrunheina tee ning limpsis melonit. Aga siis tulin tuppa ja korraga otsustas Rahu peitu pugeda. Ta puges diivani taha ja roomas kapi alla. Ronis riiulit mööda üles ning potsatas teekannu. Aga mina isegi ei aimanud seda. Alles õhtul, kui voodisse läksin, puges Rahu mu kaissu ning sellest ajast on ta minuga nii lähedane, et keegi ei mõista enam - on meid kaks või üks.
-
Tõstsin oma kirjutuslaua akna alt ära pühapäeval, päike lihtsalt ei lubanud enam elada. Oleks pidanud seda juba ammu tegema. Sain kõik viis ... -
Kodus. Minu põrand, minu madrats, minu tekk, minu padi... Minu tabletid ja minu supp :-) Nüüd võin vaid rõõmuga järgnevale pildile tagasi ... -
Nipernaaditalv on ametlikult alanud. Juba kaks suitsuvaba päeva on käes. Isegi täna hommikul veel ei tekkinud hullu vajadust. Aga näis. Põhi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar