Lõpuks ometi olen vana. Ja ega tegelikult on Svenil õigus, see ei olegi nii halb, kui see välja paistab. Samas on nüüd 50 aastat jälle muretu. Tegelikult tuleb rahul olla. Võib olla isegi rohkem. Nagu ma iga päevaga aina enam avastan, et kui sa ei ole õnnetu, siis on tegelikult isegi liiga hästi. Muidugi oleks äge ollagi permanentselt õnnelik ja hing sees laulmas. Mingil määral ta seda ju ongi. Oleks patt kurta ja kaevelda. Seega - elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad.
Juubeli tähistamine oli väga tore. Kõik olid nii soojad, siirad ja sõbralikud. Olen ikka üks pööraselt rikas issanda päevakoer. Kindlasti pole ma seda kõike ära teeninud, aga mõnikord on tõesti hea tunda, et sinust hoolitakse ja sind armastatakse. See on ju nii inimlik. Või nagu Ristikivi ütleb: "jäägu veel lootus võllagi varjus, et aja käskjalg vahusel hobusel kappab üles keelatud klaasmäest..." Siirus on minu kultuuris oluline, aga lootus on ka kena sõbramees. Kõik kingid on koju jõudnud ja lillevaasis isegi mõned lilled, kes mind Viljandist tagasi ootama jäävad.
Oli hea istuda hommikuni üleval ja vaikselt tiksuda. Polegi enam pikalt sedasi suutnud. Magamine on mömmidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar