Volli

Sõlmin just otsi lahti, et Viljandi poole teele asuda ja saime vist hommikule ringi peale. Ikka jääb otsi lahti veidi, aga suuremad asjad peaks nüüd korras olema. Homme tuleb hull sõidupäev muidugi.

Täna tuli Volli, istus veidi meie diivanil ja ajasime juttu. Kummaline on mõelda milliseid Vollisid ma olen oma elu jooksul ikkagi näinud. Alates Smaragdlinna võlur Goodwinist ja lõpetades nüüd selle rahunenud vana mehega, kes istub me diivanil ja jutustab, kuidas natuke tühi tunne on mõnikord sees. Muidugi on sellest ka aru saada, aga ikka ei taha leppida sellega, et ta mitte midagi ei teeks teatris. 

Siis hakkad mõtlema, et peabki natuke ise ka rahulikumalt kõike võtma hakkama. Täna jälle ei mäleta, kas ma verevedeldajat võtsin? Natuke on magamata olla, aga järgmisest nädalast vähemalt ei pea enam sõitma. Kuigi Vollile juba lubasin, et käime Haljalas ikkagi ära surnuaial. 

Mõnikord tekib küll tunne, et mingi 30 aastat ongi veel, et sinnani jõuda, aga samas - 30 aastat on ikka paras ports aastaid veel. Parimad päevad peaks ju siis ees olema? Kui nüüd uskuda kõike seda, mis tekstikirjutajate kohta räägitakse. Kindlasti kogemus teeb tugevamaks, aga samas on tekkinud ka mingid kerged hirmud. Kirjutasin täna "Ilmaruumi eksinud" sünopsise Taunole ära ja arendasin natuke ühte teksti, mis ta tahtis, siis tundus, et midagi hakkab jälle korduma. Jumal, kes aja ning teaduse arenedes jääb üha ahtama eikellegimaa servale kõõluma. Ja kohe hakkas kujund ka tekkima jälle... Külvasin te aeda viigipuid ja leedreid... Ning siis saad aru, et see on seesama vana mõte - me aeda külvas aastaid aeg... 

Ja siis vaatan Vollit ja mõtlen, et ta on pisut aeglasem, rahulikum ja mõtlikum. Kuigi ise olen tegelikult samasugune.