Täna kogesin taas, et võta kui palju tahes ette, aga päevaga saab tehtud täpselt päevajagu asju. Oli plaan küll, et teen veel õhtul Polkovniku leske edasi, aga Lepatriinud nõuavad oma. Niigi olen natuke pinges veel. Ühelt poolt tahaks juba fikseerima hakata, aga teiselt poolt peaks neil just võimalikult palju proovida laskma. Homme olen heldem. Täna lihtsalt tahtsin lõpuni jõuda ja palju aega läks korralduslikule poole ka. Samas sai mingi ülevaate kostüümidest ja Kristjan ehk sai ka pildi. Nädala lõpupoole hakkame Heleniga vaatama, kuhu me veel saame neid üleminekuid teha. Seda enam, et aega on. Miks siis mitte veel proovida?
Hing on endiselt rahulik, õnnelik ja tasakaalus. Kas see jääbki nüüd nii? Et kui oled nii hirmsat moodi viiekümneseks saamist põdenud, siis viiskümmend olla on juba nagu lõputu jalutuskäik vikerkaarel? Ma tean, et päevad pole sugulased, aga mingi stabiilsus on küll tekkinud. Enamasti teevad kõik asjad rõõmu. Või panevad naeratama. Huvitav, kas mingi muutus toimub ka kuuekümneseks saades? Hakkan uuesti lahmima ja lollusi tegema? Peaasi, et päevad püütud saaks?
Kohati ei jaksa enam tegelikult nüüdki. Muidugi iseasi, kus ma kümne aasta pärast paiknen? Ma väga loodan, et kirjutamine saab nüüd natuke suurema rõhu. Lavastada on vahva, aga ma ei ole nii särav enam, et jaksaksin võõrast teksti kuidagi vahule kloppida. Eriti, kui ei taha enda igavaid vahendeid kasutada. Noored on selles suhtes palju aidanud, et ikka veel tekib tahtmine ja julgus proovida. Made in China aeg tuleb meelde. Aga Made in China´s me ikka võtsime väga vabalt. Ja ega ma üldse ei teadnud päris viimaste nädalateni, mida me teeme või mida me vormistame. Isegi žanri ei teadnud Lihtsalt proovisime. Aga see oli ka trupp, kes oli valmis proovima. Ja ega noored alla ei jää. Lihtsalt ma ise pole enam eriti väsimatu.
Loomulikult peab tegema järjest rohkem tööd, et mingiski vormis püsida. Kirjutada meeldib mulle rohkem, kui lavastada sprotikarbi lavale ning lavalt maha rändamist. Niigi hea, et hakkasin Indrekuga arutama lendamisi ja ülevalt tulekuid. Mingi aktsendi annab see kohe ka muudesse lahendustesse, aga mingi asja pean kuidagi terviklikult lahendama - "toolide ballett" peab olema ikkagi midagi omaette. Täna korraks plahvatas, et tegelikult on Heino ja Vladislav kostüümis ja valmis, kui Mia ja Timi meeleheide on kõige suurem. See on nii armas, kuidas nad on üksi ja jõuetud ja isegi ei tea enam, kuhu nad tahavad. Ja ma kunagi ei saa viimases stseenis aru, kas ohkavad näitlejad või ohkavad tegelased. See on nii orgaaniline ja nii hilja alati, et võivad ohata ka näitlejad. :-)
Aga homme murrame läbi. Juba homme sõlmime kinni uued päevapaelad, et ülehomne saaks parem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar