Minu inimesed

Eile kohtasin siis üht oma talvist sõpra, kes alustab vestlusi sõnadega - vabandage härra... Loomulikult ei pea ta mind härraks, aga vabandamine ise tuleb tal välja väga süüdlaslikult. Ma täiesti usun, et tal ongi siiralt kahju. Ma kujutan juba ette, kuidas ta süda öösel kella poole nelja paiku juba valutama hakkab, et peab mind häirima. Aga häda ei anna häbeneda. Raha puu otsas ei kasva. 

Kusjuures - ega ma ei teagi täpselt milleks ta seda raha kasutab, mida ta minult ja mõnedelt teistelt inimestelt küsimas käib. Ehitab ilmselt maja. Purjus ta küll minu hinnangul pole olnud. Ta pilk on alati selline põgenev ja roomab mööda teatri sisehoovi unikive, kuhu Vaiksoo on markeerinud endise kloostri müürid, sissepääsu ja altari. 

Ükskord talvel püüdsin temaga juttu teha, et kus ta elab ja mis teeb? "Külm on, härra. Kui leidub mõni sent äkki? Ega ma peale ei käi." Täna siis püüdsin viidata, et ilm on hea ja külma enam pole, et äkki on "härra ise" nii lahke ja jutustab pisut endast, et kuidas tal läheb? On ta õnnelik? "Jah, härra. Väga palavad ilmad on. Peabki minema." leidis ta seekord uue lahenduse. Aga ma ei jäta lootust. Ükskord me veel räägime niikuinii :-)

Kui ma Tartu vahet sõitsin, siis mõnikord läksin nädala alguses bussiga. Bussijaama taga tervitas mind mõnikord üks viigipükstes Tartu vabahärra: "Tere. Palun raha joomise jätkamiseks!" See tundus alati nii aval ja siiras pöördumine, et käsi automaatselt ronis ise taskusse müntide järele. Mäletan, et ükskord oli mul endal napsipudel kotis ja küsisin, et mida ta siis ka joob? "Joon õlut ja viina!" oli väga selge ja ühene vastus. Pakkusin talle oma lapikut, ta võttis sealt suutäie ja keeras korgi korralikult peale tagasi, katsudes veel korraks kontrollivalt üle, et kas ikka on hästi kinni. Kohe oli näha, et raiskamist mees ei armastanud. 

Ma ei tea, mis tast hiljem sai, aga ühel hetkel kadus ta ära. Siiski - Tartu kiituseks tuleb öelda, et kõigil neil härrasmeestel, kes seal linnas minu poole aeg-ajalt palvetega pöördusid, et kas leidub pisut raha? Kõigil neil olid enamasti viigipüksid jalas. Mitte küll enam oma esimeses nooruses, aga ikkagi. Uku Masingu linn? Minu Rakvere kolm sõpra eelistavad enamasti dressipükse. Ilmselt Tallikase järgi?  Ma arvan, et sellepärast Tartu kultuuripealinna tiitli endale napsaski Narva ja Rakvere ees:-) Viigipüksid maksavad ka midagi.

Kusjuures - ega ma ei saa aru, miks nad alati minu poole pöörduvad? Nad ei saa olla nii põrgulikult head inimestetundjad, et teavad kohe une pealt - selle jorsi käest saab! Või siis ikkagi teavad? Eks looduslik valik teeb ilmselt oma töö. Ellu jäävad ilmselt need, kes läbi lõikavad  - millise tüübi peale tasub sooja auru suust välja ajada ja millise tüübi puhul pole mõtet tema poole isegi vaadata mitte. 

Meenub nukker netinali - üks mu fb sõber, kes on selline ajaloohuviline ja üldse omapärane tegelane mõtles selle vist ise välja. Vähemalt jäi mul selline mulje. Ta kirjeldas situatsiooni bussijaama taga, et tema juurde astub mees ning küsib viit eurot, et hädasti on tarvis koju saada. Tuttav siis takseeris meest ja mõtles, et kas ta tõesti kulutab oma viimase viis eurot alkoholi peale? Ning puänt - ei, muidugi mitte! Ta võttis oma viis eurot ja andis mehele, et too saaks koju sõita.

Nii see elu läheb :-) 

Luule

Eile ja üleeile sattusin luule küüsi, kuna Helen kutsus mind  Jürgen Roostet modereerima. Tegelikult oli täitsa vahva süveneda sellesse maailma. Ja loomulikult oli huvitav Jürgeniga ka lähemalt tuttavaks saada. Ma usun, et iga luuletaja sees on alles väike laps. Jürgeni sees küll on. Kusjuures väga siiras laps.

Luule kirjutamine vist nõuabki inimeselt natuke lahtisemat ja vahetumat pohhuismi. Et täitsa suva on, mida su loomingust arvatakse. Luuletaja ei pea minema oma tekstiga näitlejate ette proovi, otsima motiive ja põhjuseid. Luuletaja ei pea mõtlema, kuidas oma mõtet nii teravaks ihuda, et kõik 8 või 9 miljardit sapiensi sellest üheselt aru suudaks saada. 

Kuigi - ega vist teater ka seda viimast ei nõua, aga ma ise vist ei viitsiks küll teha teatrit, mida mõista, kuidas ise tahad. Ikkagi on ju oluline suunata oma suhtluspartneri tähelepanu just sinna, kuhu mina tahan, et ta suunduks. Miks ma siis üldse pliiatsit teritan? Kuigi luule teeb seda paiguti ka - lihtsalt luuletajatest jääb rohkem mulje, et see pole nende esmane eesmärk. Vähemalt Jürgen küll ütles mulle täitsa usutavalt, et tema ei taha sellele mõelda, kui tal endal on asi selge.

Mulle jäi juba üleeile kummitama Jürgeni luuletus eestlasest ja armastusest. Põhimõtteliselt oli selle lähtekontsentratsiooniks sama alge, mis Andrusel Eesti matuseks. Lihtsalt eestlane ise on viimase kolmekümne aastaga natuke oma üldisest kujund-pildist eemale nihkunud. 

Reisitakse rohkem, nähakse, kuidas mujal maailmas inimesed elavad ja käituvad, töökultus ja endassetõmbumine hääbuvad, kinnisus on vaikselt avatusega vahetuma hakanud - seega muutub Eesti matus pikkamööda eestlase koondportreest arhailiseks mälestuseks. Nagu ilmselt ka Jürgeni luuletus on muutnud. Aga ikkagi mõlemad meeldivad mulle, sest nad koondavad endas mingit väga jõulist üldistavat kujundit, millega mina hakkama ei saa.

Kas tahate teada

miks eestlased erilised on

tahate ma räägin

nad elavad terve elu otsa

üksteise kõrval

suutmata öelda et nad

armastavad

ja kui üks neist sureb

helistavad nad oma lähedastele

ja nutavad toru otsas

oma hääletut nuttu

ja tahavad öelda

et armastavad

aga ei suuda

Siia võiks ju tegelikult selle eestlast üldistava kujundpildi lõpetada. Jah - eestlaste hulgas on palju neid, kes ei saa seda sõna kuidagi üle huulte veeretatud. Võib olla see tähendab meile liiga palju. Võib olla see paneb meid häbenema. Võib olla paljud meist ei tea lihtsalt mida see sõna tähendab, seda mõeldes, öeldes või kuuldes. Võib olla kardame valetada nagu mina praegu enam ei julge Tegelasele kõnet selle sõnaga lõpetada. Kodus oli seda hea ja julge öelda - ta teadis, et mind võib usaldada ja ma olen olemas, aga nüüd - ega ei suuda isegi end alati usaldada. Siis tekibki tunne, et ma valetaksin ja jätan ta parem ütlemata. Nagu eestlane Jürgeni luuletuses. 

Ühesõnaga - minusugune töll oleks Jürgeni asemel luuletuse siia ära lõpetanud, aga Jürgen ei saanud, sest üks teine üldistus karjus veel tema sees edasi. Ja sellepärast see luuletus mulle eriti meeldibki. Jürgen esitab süüdistuse - kes/mis meid selliseks muutis, et seda täiesti lihtlabast sõna kõrvade vahelt huultele veeretatud ei saa. 

nad elavad viiskümmend aastat

või enamgi

võõra võimu all

ja kirjutavad ikka

oma napakas keeles luuletusi

sellepärast on nad eestlased

sellepärast ma neid armastangi

isegi kui vahel väga vihkan

Lihtsalt nüüd on hea põhjus jälle vahepeal rohkem luulet lugeda. Kuigi nädalavahetusel on sada asja veel teha. Lõpuks peaksin jälle uusi näidendeid ka edasi kirjutama. Eks pärast surma telefoni otsas hääletult nutta on alati aega :-) 

Siin siis pilt Jürgeni eelviimasest luulekogust, millele ta arvas, et pani ilgelt hea pealkirja, aga tegelikult on hiljem arusaamisele jõudnud, et pani hoopis puusse :-) Sagittarius A* nime kannab siis Linnutee südames paiknev must auk. Aga selgub, et me tegelikult ei tea seda. Mina kuulsin samuti eile esimest korda. Seega - nagu ta ise tõdes - oleks täpsem ja teravam olnud pealkirjastada luulekogu lihtsalt mustaks auguks. Aga nii läheb ja omamoodi on see huvitav mäng jälle. Igaks juhuks siis ka pilt peasüüdlasest endast :-) Saage tuttavaks - Sagitaarius A* ise :

Õnnemündid

 Selg valutab ja ma isegi tean miks. Olen laisk olnud ja pole võimelnud ega trennis käinud. Peab end kokku võtma, aga samas on seljavalu ka mõnikord kasulik. Eile näiteks tundsin, et pean natuke ringi jalutama õhtul, selline armas põrguvalu lõi sisse, et vaevalt ma muidu magamagi oleks jäänud. 

Mul on selline oma ring tekkinud viimasel ajal. Alati KIT-i klubist mööda ja siis mõnikord viskan purskkaevu mõne mündi, kui mul juhtub neid taskus olema. Eile juhtus. Nipsutasin oma mündi sõrmede vahelt kaevu ja kuulen, kuidas mu selja taga kostab valulik oigamine. Mõtlesin juba korraks, et see on purskkaevu hing. Aga tegelikult oli hoopis Einar. 

Samas võib Einar olla ka vabalt purskkaevu hing. Igal juhul märkasin ma meest, kes oigas ja ahastas mu teo peale. "Täpselt 8 senti on puudu!" - sirutas ta münte täis peo minu suunas. Ma sain muidugi aru, kui mõtlematult ma käitunud olin. "Miks on vaja niimoodi teha!" - ei suutnud Einar järsku maailma mõista. 

Sobrasin taskus ja leidsin sealt kõik puuduvad kaheksa senti. Vabandasin Einari ees ja küsisin, et kas sellest oleks abi? Einar silmitses münte mu peopesal nagu oleks need mürgitatud ja  mõõtis mind pealaest jalataldadeni. Oli selge, et Einaril polnud plaanis üldse raha küsida kellegi käest. Ilmselt oli ta panustanud oma mõtteis Jumalale. Siiski - pärast mu pealetükkivat pakkumist hakkas Einar arvutama. Einar mõtles ja jõudis järeldusele, et ikka jääb 10 senti puudu. Et pant tuleb ka välja maksta poes. 

Leidsin selle puuduva pandirahagi. Einar oli endiselt kõhklev. Ta tahtis seda raha, ta vajas seda raha, aga talle ei meeldinud miskipärast seda võtta. Vaatasin, kuidas ta pilk luuras mööda munakivisillutist, aga kuna seal ka ühtegi münti silma ei hakanud, sirutas ta oma käe ja puistasin kõik 18 senti talle pihku. Einar tänas väga vaikselt ja hakkas minema. Mõne sammu pärast ta peatus ja astus tagasi minu poole ning teatas: Mina olen Einar, kui kunagi midagi tarvis on. 

Selge. Püüdsin pärast Einari lahkumist mõistatada, et mida mul küll tema käest kunagi tarvis võiks minna? Aga kes teab? Tean Rakveres kolme meest, kes mõnikord ikka intelligentse vestluse lõpetuseks küsivad, et ega mul pisut raha ei leidu. Püüan ikka jõudumööda aidata. Aga Einarit polnud ma kunagi varem kohanud. Võib olla oli see Jumala enda sõrm, mis meid lõpuks kokku juhatas.

Samas meenus mulle kohe pühapäevane kirikureiside finaal. Ostsin Metuusala vaarema kirikust oodates automaadist endale kohvi ja lugesin "Puud olid, puud olid hellad velled", kui korraga tundsin, et ma peaksin mingi nipiga tualettruumi pääsema. Mäletan, et kunagi tegin tervele Tapa linnale ringi peale paar talve tagasi ja mida ma sealt leida ei suutnud oli pühapäeva varahommikune avatud käimla. Mõtlesin juba, et käin äkki kiiresti Rakveres ära - selline hellik linnapoiss nagu ma olen. Aga siis märkasin bussijaama ees kojameest askeldamas. Kõndisin kojamehe juurde ja uurisin, et mida teevad Tapa linnas muidu inimesed, kui neil tekib vastupandamatu soov külastada pühapäeva varahommikul avalikku tualettruumi? 

Kojamees lükkas selja sirgeks, silmitses mind ja pidas endamisi aru, kas reeta mulle maailma suurim saladus? Lõpuks otsustas vist, et võib mind usaldada ja viipas bussijaama poole. Tam jest! Aga see on ju kinni - mäletasin ma paari aasta tagust kogemust ühest sarnasest pühapäevahommikust Tapal. Kojamees muigas ja hakkas edasi töötama. Läksin siis ja katsusin bussijaama ootesaali ust. See oligi lahti ja tualettruum täiesti olemas. Aga... 20 senti!? 

Nagu pilkena meenus mulle, kuidas ma paar päeva tagasi viskasin purskkaevust möödudes sinna 20-sendise. Tundub, et õnne see mulle ei toonud. Siis meenus kohe, et kaks eurot lasin hommikul kiriku korjanduskarpi, et endale küünal lunastada. Vaatasin ringi, aga Jumalal polnud ilmselt plaaniski mõnd inglit mulle 20- sendisega appi saata. Lonkisin auto juurde ja otsisin kõik kohad läbi. Leidsin kotist lõpuks eurose. Ja kui keegi arvab, et seda oli kerge peenemaks vahetada täiesti suletud Tapa linnas, siis ma annan väikse vihje - ega ei ole ikka küll. Ootasin kenasti kella üheksani ja alles siis, kui poed lahti tehti, sain oma euro peenemaks vahetada. 

Ja ikka pole ma kindel, kas ma oleksin pidanud eile oma mündi purskkaevu heitmata jätma? Kas ma poleks pidanud lahkelt Einarile abi pakkuma? Ma tean, et see on ebausk ja õlleraha andmine pole mingi heategu, aga olen vist lihtsalt liiga nõrk selle maailma jaoks. Seega - elagu õnnemündid, isegi siis, kui ma teinekord pean selle nimel püksi pissima :-)

Rinaldo

Kohutavalt kiireks on läinud viimastel päevadel. Ikka töö ja Rinaldo ka veel. Tahaks juba magada vastutustundetult. Mäletan, et minu esimene emotsioon oli Rinaldoga kuskil 15 aastat tagasi selline - heroiline kangelaslugu. Ükssarvikud, lilled ja liblikad ja blaa-blaa. Täna hakkab tegelikult järjest enam kohale jõudma, et hullemat mehhiko seepi ei tooda isegi mehhiko seebitootjad ise :-)

Loomulikult on see vaid pealispindne narratiiv. Ooperist oleks natuke liig oodata kompositsioonilisi keerdkäike ja metsikut uuendusmeelsust. Eriti nii vanast ooperist. Eks Rinaldo on selles mõttes ka üks omapärasemaid oopereid. Ikkagi hitimeistrist Handeli best hits popurrii forever! Kuigi jah - eks ta oma magususega ongi tänapäevani välja purjetanud. Aga kummalisel kombel pean möönma, et olles nüüd suures osas kuulanud ära kogu tema heliloomingu, tuleb möönda, et Lascia dc´io bianga ja Basta che sol tu chieda on ikkagi veidi omapärasedmad asjad. Nagu Sarabandki. 

Siin siis pilt Armida armuhoost Rinaldo vastu. Just püüan seda kohta lahti defineerida. Seda siis esitavad kaks Rakvere Teatri näitlejat Liisa ja Madis. Kui me saaksime veel nad laulma ka Teno abiga, siis oleks super. Võtsin konsentratsioon-tekstiks Shakespeare. Aga nüüd olengi viimastel päevadel hädas sellega, et loen hoopis rohkem Shakespeare´i, kui kirjutan Rinaldot või teatri asju. Ja ma saan aru, et selleks ei pea jälle kõiki sonette läbi lugema, aga pagana huvitav on. 

Minu jaoks on Shakespeare ja Rinaldo nagu ühe põlle kaks taskut. Nii tahaks panna kuskile Argantele teksti - Mis teed, jood äädikat, sööd ära krokodilli? Võin minagi! Aga tegelikult haakub see hoopis Armidaga. Seega - saab tema selle ilmselt endale. 

Aga siia siis üks Shakespeare sonett ka. Üks mu lemmikuid :-) -71

Kui suren, ära leina mind sa kaua,

vaid ainult, kuni teatab tõre kell

maailmale, et asemeks sain haua

ja naabriks olen tülkail tõukudel. 

Ja ära meenuta, kui loed neid ridu,

mu arm, ka nende kirjutajat kätt:

kui kurvaks teeb sind minu meelespidu,

on parem hoopis unustussejätt. 

Ehk vaatadki neid värsse mõne puhu,

kui saviga kord segi olen ma:

mu nimegi siis ära võta suhu!

Mu eluga su arm las kustub ka. 

    Su kurtmist kuuldes tark maailm ju sind

    peaks minu pärast narriks peale mind. 

Shakespeare´i sonetid on alati üks asi, mida teatris iga kümne aasta tagant teha. Olen praegu täiesti lummas. 

Päevad pole õed

Mõnikord lihtsalt ei ole kõik päevad omavahel õed. See on siis, kui satud paanikasse ja ei oska käituda. Aga põgenemine ei too kunagi meelerahu. Isegi Napoleonile ei toonud. Samas - inimesed armastavad seda ikka ja jälle teha. Nii minagi. 

Miks see nii on? Ei tea meist ilmselt keegi. Ilmselt on põgenemine kõige lihtsam variant end kaitsta, kui enam kõigega toime ei tule. 

haiguste ravi

Ühel ilusal päeval juhtub inimestega nii, et nad paranevad. Nagu paraneb ilm. Paranevad elamistingimused. Paraneb haav jala peal... Paraneb ka hing. Hea on tunda end tervena. Hea on märgata enda ümber jälle elu ja inimesi. Kõik need maised pisiasjad, mis moodustavad me argipäeva. Tuleb lihtsalt kõik see maha matta, mis tegelikult surnud on. Ja kuigi lootus pidavat surema viimasena, siiski - ühel hetkel on ka tema best before pöördumatult möödas. 

Ühel päeval lõunale minnes leidsime Pika tänava otsast väikese karu. Keegi oli ta tõstnud pingile puhkama. Aga kujutlesin seda meelehärmi, mis mõnd pisikest karuperenaist valdab, kui ta ühel hetkel oma karu kadumise avastab. Tegin igaks petteks pildi ja püüdsin teda fb-s sokutada märgatud Rakveres rubriiki. Siiski osutus see minu jaoks kaelamurdvaks katsumuseks. Esiteks oli võimatu teha vahet, milline märgatud Rakveres see õige on. Oli: märgatud Rakveres, uus märgatud Rakveres, veel uuem märgatud Rakveres ja märgatud Rakvere´s. Kuna olime lõunal, siis postitasin lõpuks pildi oma kontole. 

Armas oli näha, et kadunud karul leidus veel terve ports õdesid ning vendi üle laia maa. Aga kõige rõõmsam olin selle üle, et õhtul, kui sealt mööda sõitsin, oli karu lahkunud teadmata suunas. Loodetavasti siis ikka perenaise embusse. 

Kuna ma karu juurde sõitmiseks kasutasin boldi tõuksi, siis parkisin ta lõpuks jälle maja ette. Kui hiljem aknast välja vaatasin, avanes seal all päris kummaline pilt. Rattale oli tekkinud sõprusrattad, kelle omanikud jutustasid saksa keeles. Igal juhul oli seda lootustandev kuulda. Kui sakslased satuvad Rakverre, siis ilmselt satuvad rakverelased ka viimaks Saksamaale. Maailm avaneb taas. 

Puhusin neile veidi seebimulle ja kui nad neid tänaval taga ajama hakkasid, siis peitsin end taas aknalaua taha. Minust hakkab saama juba sari-seebimullur :-)

Käisin ka Metuusala vaaremaga poes jälle. Pahandused ei lõpe. Viimasel nädalal kaebas Metuusala vaarema jalavalu üle. Kui ma nüüd teatasin, et panin talle aja arstile, siis sain muidugi jälle pragada. Aga õnneks sain ta tuju kohe parandatud, teatades, et enam ei pea poes maski kandma. See sobis Metuusala vaaremale väga hästi. Ja kui ta veel kuulis, et kirikus ka ei pea, siis laskus taevas maa peale. Olin jälle korraks hea poeg, kes tõi rõõmusõnumi. Siiski ei päästnud see mind kurgilava paikamisest. 

Tamsalust tagasiteel kontrollisin, kas kunagi nähtud mahlapurk on endises paigas. Oli küll. Kui see nüüd ikka muidugi on mahl? 

Nädalvahetusel käisin natuke Põhjarannikul otsimas kunstnike loole etenduspaika. Kaks varianti ka leidsin. Aga eks nüüd Vallo vaatab üle. Sisuliselt oleks mõlemad täitsa sobivad, kuigi Altja meeldiks ka mulle kõige rohkem. Eks näis. Tee peal lipsasin ka Toolselt läbi. Mulle on alati meeldinud loodusesse kohandunud objektid. Selles suhtes tahaks jälle Kassarisse minna. Nagu ma mäletan, seal leidus palju kivitorne. Aga ka Toolses oli oma installatsioon. Esimene pilt on kaugemalt ja teisel pildil siis on täpsemalt näha "kivist päevitajad" kivil. 

Ja kui keegi tahab endale lõpuks ometi korstent osta, siis mul on ka selleks lahendus olemas. Helistage, leppige notariaeg kokku ning korsten on teie :-)

Pühapäeval saingi järsku aru, et paranemine on alanud ja tundsin tantsimisest jälle suurt rõõmu. See on päris kergendav tunne, kui saad viimaks aru, et paranemine on alanud. Muidugi jääb väga palju alati ka maha selle paranemisjoone taha, aga samas - kui hästi maitseb jälle sõõm suvesooja õhku. Kui vabad on tantsusammud. Kui ere on päike ja kui säravsinine taevas. Isegi varbad on pärast vabanemist kuidagi rõõmsamad. Selleks ei pea tegema muud, kui vaatama maailmale otsa ja selgitama välja - milline osa su unistustest ning lootustest on pöördumatult koolnud, matta ta rahulikult maha, võtta peielauas pits viina ja minna oma eluga edasi. Ükskord kukkume ju niikuinii kõik üle silmapiiri halli ääre. 

Lihtsad päevad

Viimasel ajal meenub sageli, kuidas me alguses teatrit tegime. See oli hoopis teistmoodi kirg. Praegu tekib ka vaimustus, aga tollal me pidevalt vaidlesime. Kõik tundus nii tähtis. Nagu oleks iga teatrisse puutuv võimalus viimane. Iga viimane, kui pisiasi. Alates plakatist ja lõpetades vahenditega, mida laval kasutati. Mingi probleem ei olnud kellelegi öösel kell kolm helistada, et „asju arutada”.

Mäletan kuidas me Indrekuga pärast üht läbimängu püüdsime Üllarit seina külge risti lüüa, et nii ei saa. Kui me olime mingi kaks tundi jahunud, jõudis Indrek arusaamisele, et misasja ta üldse vaidleb, kui tal on väike laps kodus ja võiks hoopis sinna minna. Kell oli kuskil südaöö. Meie veel vaidlesime Üllariga edasi. Hiljem, kui lavastus juba mängis, selgus, et tegelikult oli meil kõigil kolmel omamoodi õigus. Ja Üllaril veel eriti. Aga ikkagi me pidime selle kõik lihtsalt läbi hekseldama. Raevukalt, kirglikult ja sellise vihaga, et tükid taga.

Me olime pidevalt tülis, aga mitte kauem, kui viis minutit, sest siis sõitis järgmine probleem rongiga sisse. Sama toimus ju kirjandustoas, mis oli enamasti maast laeni suitsu ning kirge täis. Vaidlused kestsid mõnikord hiliste öötundideni. Aga hoidku taevas seda vaimustust, kui hea lahendus tuli. Kuidas me siis üksteist üles kütsime ja geniaalsuses süüdistasime.

Need olid väsitavad ajad, aga selles kõiges oli mingi pöörane võlu. Selles kõiges oli seda äratundmist, et iga issanda sekund tehti teatrit. Tehti nii tõsist teatrit, et valus hakkas. Samas – ka joodi kaunis metsikult. Pansionaadi köögis võis pidevalt kella kolme või nelja ajal hommikul liituda kirglikult teatrist rääkiva kambaga.

Ja ma ei saa öelda, et see teater oli parem, mida me tollal tegime. Lihtsalt kirge ja emotsiooni oli rohkem. Ja me ise olime nooremad. Kui palju energiat ja jõudu sai raisatud mitte millegi peale. Kui palju vihastamist, aga samas ka hoolimist üksteisest. Kui keegi tohtis üksteisele sitasti öelda, siis olime need vaid meie ise, omade vahel. Kui keegi võõras seda tegi, siis tähendas see talle surma. Siis tormasime üksteist kaitsma.

Kord jäime Tartus Ukuga jutustama autos. Ta pidi just õhtusesse proovi minema ja rääkisime kirest ja teatrist. Ja ta ütles minu jaoks ühe kuldse mõtte, mis pani minu teatri lõpuks kenasti jalgade peale seisma. Ja selle lause mõte oli järgmine: Ma ei taha, et teater mind kubemest puudutaks. Mulle meeldib, kui teater mind südamest puudutab.

Jah, ikka tekib mõnikord raevukat kirge. Aga enam ei trooni teadmine, et vaid minu tõde on ainuõige ja tähtis. Teater ei ole enam naelaga kuskile kirikuseinale löödud manifest. Teater on muutunud mingiks osaks maailmast. Mingiks osaks armastusest ja vihkamisest. Mingiks osaks, mis puudutab südamest, mitte kubemest. Ja tegelikult mulle meeldib see. Kuigi – mõnikord võiks olla pisut rohkem raevukat jõulisust. Kui see on vanadus või leppimine, siis kutsuge mind kuseteede põletikuks.