Rinaldo

Kohutavalt kiireks on läinud viimastel päevadel. Ikka töö ja Rinaldo ka veel. Tahaks juba magada vastutustundetult. Mäletan, et minu esimene emotsioon oli Rinaldoga kuskil 15 aastat tagasi selline - heroiline kangelaslugu. Ükssarvikud, lilled ja liblikad ja blaa-blaa. Täna hakkab tegelikult järjest enam kohale jõudma, et hullemat mehhiko seepi ei tooda isegi mehhiko seebitootjad ise :-)

Loomulikult on see vaid pealispindne narratiiv. Ooperist oleks natuke liig oodata kompositsioonilisi keerdkäike ja metsikut uuendusmeelsust. Eriti nii vanast ooperist. Eks Rinaldo on selles mõttes ka üks omapärasemaid oopereid. Ikkagi hitimeistrist Handeli best hits popurrii forever! Kuigi jah - eks ta oma magususega ongi tänapäevani välja purjetanud. Aga kummalisel kombel pean möönma, et olles nüüd suures osas kuulanud ära kogu tema heliloomingu, tuleb möönda, et Lascia dc´io bianga ja Basta che sol tu chieda on ikkagi veidi omapärasedmad asjad. Nagu Sarabandki. 


Siin siis pilt Armida armuhoost Rinaldo vastu. Just püüan seda kohta lahti defineerida. Seda siis esitavad kaks Rakvere Teatri näitlejat Liisa ja Madis. Kui me saaksime veel nad laulma ka Teno abiga, siis oleks super. Võtsin konsentratsioon-tekstiks Shakespeare. Aga nüüd olengi viimastel päevadel hädas sellega, et loen hoopis rohkem Shakespeare´i, kui kirjutan Rinaldot või teatri asju. Ja ma saan aru, et selleks ei pea jälle kõiki sonette läbi lugema, aga pagana huvitav on. 

Minu jaoks on Shakespeare ja Rinaldo nagu ühe põlle kaks taskut. Nii tahaks panna kuskile Argantele teksti - Mis teed, jood äädikat, sööd ära krokodilli? Võin minagi! Aga tegelikult haakub see hoopis Armidaga. Seega - saab tema selle ilmselt endale. 


Aga siia siis üks Shakespeare sonett ka. Üks mu lemmikuid :-) -71

Kui suren, ära leina mind sa kaua,

vaid ainult, kuni teatab tõre kell

maailmale, et asemeks sain haua

ja naabriks olen tülkail tõukudel. 

Ja ära meenuta, kui loed neid ridu,

mu arm, ka nende kirjutajat kätt:

kui kurvaks teeb sind minu meelespidu,

on parem hoopis unustussejätt. 

Ehk vaatadki neid värsse mõne puhu,

kui saviga kord segi olen ma:

mu nimegi siis ära võta suhu!

Mu eluga su arm las kustub ka. 

    Su kurtmist kuuldes tark maailm ju sind

    peaks minu pärast narriks peale mind. 


Shakespeare´i sonetid on alati üks asi, mida teatris iga kümne aasta tagant teha. Olen praegu täiesti lummas. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...