Luule

Eile ja üleeile sattusin luule küüsi, kuna Helen kutsus mind  Jürgen Roostet modereerima. Tegelikult oli täitsa vahva süveneda sellesse maailma. Ja loomulikult oli huvitav Jürgeniga ka lähemalt tuttavaks saada. Ma usun, et iga luuletaja sees on alles väike laps. Jürgeni sees küll on. Kusjuures väga siiras laps.

Luule kirjutamine vist nõuabki inimeselt natuke lahtisemat ja vahetumat pohhuismi. Et täitsa suva on, mida su loomingust arvatakse. Luuletaja ei pea minema oma tekstiga näitlejate ette proovi, otsima motiive ja põhjuseid. Luuletaja ei pea mõtlema, kuidas oma mõtet nii teravaks ihuda, et kõik 8 või 9 miljardit sapiensi sellest üheselt aru suudaks saada. 

Kuigi - ega vist teater ka seda viimast ei nõua, aga ma ise vist ei viitsiks küll teha teatrit, mida mõista, kuidas ise tahad. Ikkagi on ju oluline suunata oma suhtluspartneri tähelepanu just sinna, kuhu mina tahan, et ta suunduks. Miks ma siis üldse pliiatsit teritan? Kuigi luule teeb seda paiguti ka - lihtsalt luuletajatest jääb rohkem mulje, et see pole nende esmane eesmärk. Vähemalt Jürgen küll ütles mulle täitsa usutavalt, et tema ei taha sellele mõelda, kui tal endal on asi selge.

Mulle jäi juba üleeile kummitama Jürgeni luuletus eestlasest ja armastusest. Põhimõtteliselt oli selle lähtekontsentratsiooniks sama alge, mis Andrusel Eesti matuseks. Lihtsalt eestlane ise on viimase kolmekümne aastaga natuke oma üldisest kujund-pildist eemale nihkunud. 

Reisitakse rohkem, nähakse, kuidas mujal maailmas inimesed elavad ja käituvad, töökultus ja endassetõmbumine hääbuvad, kinnisus on vaikselt avatusega vahetuma hakanud - seega muutub Eesti matus pikkamööda eestlase koondportreest arhailiseks mälestuseks. Nagu ilmselt ka Jürgeni luuletus on muutnud. Aga ikkagi mõlemad meeldivad mulle, sest nad koondavad endas mingit väga jõulist üldistavat kujundit, millega mina hakkama ei saa.

Kas tahate teada

miks eestlased erilised on

tahate ma räägin

nad elavad terve elu otsa

üksteise kõrval

suutmata öelda et nad

armastavad

ja kui üks neist sureb

helistavad nad oma lähedastele

ja nutavad toru otsas

oma hääletut nuttu

ja tahavad öelda

et armastavad

aga ei suuda

Siia võiks ju tegelikult selle eestlast üldistava kujundpildi lõpetada. Jah - eestlaste hulgas on palju neid, kes ei saa seda sõna kuidagi üle huulte veeretatud. Võib olla see tähendab meile liiga palju. Võib olla see paneb meid häbenema. Võib olla paljud meist ei tea lihtsalt mida see sõna tähendab, seda mõeldes, öeldes või kuuldes. Võib olla kardame valetada nagu mina praegu enam ei julge Tegelasele kõnet selle sõnaga lõpetada. Kodus oli seda hea ja julge öelda - ta teadis, et mind võib usaldada ja ma olen olemas, aga nüüd - ega ei suuda isegi end alati usaldada. Siis tekibki tunne, et ma valetaksin ja jätan ta parem ütlemata. Nagu eestlane Jürgeni luuletuses. 

Ühesõnaga - minusugune töll oleks Jürgeni asemel luuletuse siia ära lõpetanud, aga Jürgen ei saanud, sest üks teine üldistus karjus veel tema sees edasi. Ja sellepärast see luuletus mulle eriti meeldibki. Jürgen esitab süüdistuse - kes/mis meid selliseks muutis, et seda täiesti lihtlabast sõna kõrvade vahelt huultele veeretatud ei saa. 

nad elavad viiskümmend aastat

või enamgi

võõra võimu all

ja kirjutavad ikka

oma napakas keeles luuletusi

sellepärast on nad eestlased

sellepärast ma neid armastangi

isegi kui vahel väga vihkan

Lihtsalt nüüd on hea põhjus jälle vahepeal rohkem luulet lugeda. Kuigi nädalavahetusel on sada asja veel teha. Lõpuks peaksin jälle uusi näidendeid ka edasi kirjutama. Eks pärast surma telefoni otsas hääletult nutta on alati aega :-) 


Siin siis pilt Jürgeni eelviimasest luulekogust, millele ta arvas, et pani ilgelt hea pealkirja, aga tegelikult on hiljem arusaamisele jõudnud, et pani hoopis puusse :-) Sagittarius A* nime kannab siis Linnutee südames paiknev must auk. Aga selgub, et me tegelikult ei tea seda. Mina kuulsin samuti eile esimest korda. Seega - nagu ta ise tõdes - oleks täpsem ja teravam olnud pealkirjastada luulekogu lihtsalt mustaks auguks. Aga nii läheb ja omamoodi on see huvitav mäng jälle. Igaks juhuks siis ka pilt peasüüdlasest endast :-) Saage tuttavaks - Sagitaarius A* ise :





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...