Õnnemündid

 Selg valutab ja ma isegi tean miks. Olen laisk olnud ja pole võimelnud ega trennis käinud. Peab end kokku võtma, aga samas on seljavalu ka mõnikord kasulik. Eile näiteks tundsin, et pean natuke ringi jalutama õhtul, selline armas põrguvalu lõi sisse, et vaevalt ma muidu magamagi oleks jäänud. 

Mul on selline oma ring tekkinud viimasel ajal. Alati KIT-i klubist mööda ja siis mõnikord viskan purskkaevu mõne mündi, kui mul juhtub neid taskus olema. Eile juhtus. Nipsutasin oma mündi sõrmede vahelt kaevu ja kuulen, kuidas mu selja taga kostab valulik oigamine. Mõtlesin juba korraks, et see on purskkaevu hing. Aga tegelikult oli hoopis Einar. 

Samas võib Einar olla ka vabalt purskkaevu hing. Igal juhul märkasin ma meest, kes oigas ja ahastas mu teo peale. "Täpselt 8 senti on puudu!" - sirutas ta münte täis peo minu suunas. Ma sain muidugi aru, kui mõtlematult ma käitunud olin. "Miks on vaja niimoodi teha!" - ei suutnud Einar järsku maailma mõista. 

Sobrasin taskus ja leidsin sealt kõik puuduvad kaheksa senti. Vabandasin Einari ees ja küsisin, et kas sellest oleks abi? Einar silmitses münte mu peopesal nagu oleks need mürgitatud ja  mõõtis mind pealaest jalataldadeni. Oli selge, et Einaril polnud plaanis üldse raha küsida kellegi käest. Ilmselt oli ta panustanud oma mõtteis Jumalale. Siiski - pärast mu pealetükkivat pakkumist hakkas Einar arvutama. Einar mõtles ja jõudis järeldusele, et ikka jääb 10 senti puudu. Et pant tuleb ka välja maksta poes. 

Leidsin selle puuduva pandirahagi. Einar oli endiselt kõhklev. Ta tahtis seda raha, ta vajas seda raha, aga talle ei meeldinud miskipärast seda võtta. Vaatasin, kuidas ta pilk luuras mööda munakivisillutist, aga kuna seal ka ühtegi münti silma ei hakanud, sirutas ta oma käe ja puistasin kõik 18 senti talle pihku. Einar tänas väga vaikselt ja hakkas minema. Mõne sammu pärast ta peatus ja astus tagasi minu poole ning teatas: Mina olen Einar, kui kunagi midagi tarvis on. 

Selge. Püüdsin pärast Einari lahkumist mõistatada, et mida mul küll tema käest kunagi tarvis võiks minna? Aga kes teab? Tean Rakveres kolme meest, kes mõnikord ikka intelligentse vestluse lõpetuseks küsivad, et ega mul pisut raha ei leidu. Püüan ikka jõudumööda aidata. Aga Einarit polnud ma kunagi varem kohanud. Võib olla oli see Jumala enda sõrm, mis meid lõpuks kokku juhatas.

Samas meenus mulle kohe pühapäevane kirikureiside finaal. Ostsin Metuusala vaarema kirikust oodates automaadist endale kohvi ja lugesin "Puud olid, puud olid hellad velled", kui korraga tundsin, et ma peaksin mingi nipiga tualettruumi pääsema. Mäletan, et kunagi tegin tervele Tapa linnale ringi peale paar talve tagasi ja mida ma sealt leida ei suutnud oli pühapäeva varahommikune avatud käimla. Mõtlesin juba, et käin äkki kiiresti Rakveres ära - selline hellik linnapoiss nagu ma olen. Aga siis märkasin bussijaama ees kojameest askeldamas. Kõndisin kojamehe juurde ja uurisin, et mida teevad Tapa linnas muidu inimesed, kui neil tekib vastupandamatu soov külastada pühapäeva varahommikul avalikku tualettruumi? 

Kojamees lükkas selja sirgeks, silmitses mind ja pidas endamisi aru, kas reeta mulle maailma suurim saladus? Lõpuks otsustas vist, et võib mind usaldada ja viipas bussijaama poole. Tam jest! Aga see on ju kinni - mäletasin ma paari aasta tagust kogemust ühest sarnasest pühapäevahommikust Tapal. Kojamees muigas ja hakkas edasi töötama. Läksin siis ja katsusin bussijaama ootesaali ust. See oligi lahti ja tualettruum täiesti olemas. Aga... 20 senti!? 

Nagu pilkena meenus mulle, kuidas ma paar päeva tagasi viskasin purskkaevust möödudes sinna 20-sendise. Tundub, et õnne see mulle ei toonud. Siis meenus kohe, et kaks eurot lasin hommikul kiriku korjanduskarpi, et endale küünal lunastada. Vaatasin ringi, aga Jumalal polnud ilmselt plaaniski mõnd inglit mulle 20- sendisega appi saata. Lonkisin auto juurde ja otsisin kõik kohad läbi. Leidsin kotist lõpuks eurose. Ja kui keegi arvab, et seda oli kerge peenemaks vahetada täiesti suletud Tapa linnas, siis ma annan väikse vihje - ega ei ole ikka küll. Ootasin kenasti kella üheksani ja alles siis, kui poed lahti tehti, sain oma euro peenemaks vahetada. 

Ja ikka pole ma kindel, kas ma oleksin pidanud eile oma mündi purskkaevu heitmata jätma? Kas ma poleks pidanud lahkelt Einarile abi pakkuma? Ma tean, et see on ebausk ja õlleraha andmine pole mingi heategu, aga olen vist lihtsalt liiga nõrk selle maailma jaoks. Seega - elagu õnnemündid, isegi siis, kui ma teinekord pean selle nimel püksi pissima :-)