Viimasel ajal meenub sageli, kuidas me alguses teatrit tegime. See oli hoopis teistmoodi kirg. Praegu tekib ka vaimustus, aga tollal me pidevalt vaidlesime. Kõik tundus nii tähtis. Nagu oleks iga teatrisse puutuv võimalus viimane. Iga viimane, kui pisiasi. Alates plakatist ja lõpetades vahenditega, mida laval kasutati. Mingi probleem ei olnud kellelegi öösel kell kolm helistada, et „asju arutada”.
Mäletan kuidas me Indrekuga pärast üht läbimängu püüdsime Üllarit seina külge risti lüüa, et nii ei saa. Kui me olime mingi kaks tundi jahunud, jõudis Indrek arusaamisele, et misasja ta üldse vaidleb, kui tal on väike laps kodus ja võiks hoopis sinna minna. Kell oli kuskil südaöö. Meie veel vaidlesime Üllariga edasi. Hiljem, kui lavastus juba mängis, selgus, et tegelikult oli meil kõigil kolmel omamoodi õigus. Ja Üllaril veel eriti. Aga ikkagi me pidime selle kõik lihtsalt läbi hekseldama. Raevukalt, kirglikult ja sellise vihaga, et tükid taga.
Me olime pidevalt tülis, aga mitte kauem, kui viis minutit, sest siis sõitis järgmine probleem rongiga sisse. Sama toimus ju kirjandustoas, mis oli enamasti maast laeni suitsu ning kirge täis. Vaidlused kestsid mõnikord hiliste öötundideni. Aga hoidku taevas seda vaimustust, kui hea lahendus tuli. Kuidas me siis üksteist üles kütsime ja geniaalsuses süüdistasime.
Need olid väsitavad ajad, aga selles kõiges oli mingi pöörane võlu. Selles kõiges oli seda äratundmist, et iga issanda sekund tehti teatrit. Tehti nii tõsist teatrit, et valus hakkas. Samas – ka joodi kaunis metsikult. Pansionaadi köögis võis pidevalt kella kolme või nelja ajal hommikul liituda kirglikult teatrist rääkiva kambaga.
Ja ma ei saa öelda, et see teater oli parem, mida me tollal tegime. Lihtsalt kirge ja emotsiooni oli rohkem. Ja me ise olime nooremad. Kui palju energiat ja jõudu sai raisatud mitte millegi peale. Kui palju vihastamist, aga samas ka hoolimist üksteisest. Kui keegi tohtis üksteisele sitasti öelda, siis olime need vaid meie ise, omade vahel. Kui keegi võõras seda tegi, siis tähendas see talle surma. Siis tormasime üksteist kaitsma.
Kord jäime Tartus Ukuga jutustama autos. Ta pidi just õhtusesse proovi minema ja rääkisime kirest ja teatrist. Ja ta ütles minu jaoks ühe kuldse mõtte, mis pani minu teatri lõpuks kenasti jalgade peale seisma. Ja selle lause mõte oli järgmine: Ma ei taha, et teater mind kubemest puudutaks. Mulle meeldib, kui teater mind südamest puudutab.
Jah, ikka tekib mõnikord raevukat kirge. Aga enam ei trooni teadmine, et vaid minu tõde on ainuõige ja tähtis. Teater ei ole enam naelaga kuskile kirikuseinale löödud manifest. Teater on muutunud mingiks osaks maailmast. Mingiks osaks armastusest ja vihkamisest. Mingiks osaks, mis puudutab südamest, mitte kubemest. Ja tegelikult mulle meeldib see. Kuigi – mõnikord võiks olla pisut rohkem raevukat jõulisust. Kui see on vanadus või leppimine, siis kutsuge mind kuseteede põletikuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar