Ühel ilusal päeval juhtub inimestega nii, et nad paranevad. Nagu paraneb ilm. Paranevad elamistingimused. Paraneb haav jala peal... Paraneb ka hing. Hea on tunda end tervena. Hea on märgata enda ümber jälle elu ja inimesi. Kõik need maised pisiasjad, mis moodustavad me argipäeva. Tuleb lihtsalt kõik see maha matta, mis tegelikult surnud on. Ja kuigi lootus pidavat surema viimasena, siiski - ühel hetkel on ka tema best before pöördumatult möödas.
Ühel päeval lõunale minnes leidsime Pika tänava otsast väikese karu. Keegi oli ta tõstnud pingile puhkama. Aga kujutlesin seda meelehärmi, mis mõnd pisikest karuperenaist valdab, kui ta ühel hetkel oma karu kadumise avastab. Tegin igaks petteks pildi ja püüdsin teda fb-s sokutada märgatud Rakveres rubriiki. Siiski osutus see minu jaoks kaelamurdvaks katsumuseks. Esiteks oli võimatu teha vahet, milline märgatud Rakveres see õige on. Oli: märgatud Rakveres, uus märgatud Rakveres, veel uuem märgatud Rakveres ja märgatud Rakvere´s. Kuna olime lõunal, siis postitasin lõpuks pildi oma kontole.
Armas oli näha, et kadunud karul leidus veel terve ports õdesid ning vendi üle laia maa. Aga kõige rõõmsam olin selle üle, et õhtul, kui sealt mööda sõitsin, oli karu lahkunud teadmata suunas. Loodetavasti siis ikka perenaise embusse.
Kuna ma karu juurde sõitmiseks kasutasin boldi tõuksi, siis parkisin ta lõpuks jälle maja ette. Kui hiljem aknast välja vaatasin, avanes seal all päris kummaline pilt. Rattale oli tekkinud sõprusrattad, kelle omanikud jutustasid saksa keeles. Igal juhul oli seda lootustandev kuulda. Kui sakslased satuvad Rakverre, siis ilmselt satuvad rakverelased ka viimaks Saksamaale. Maailm avaneb taas.
Puhusin neile veidi seebimulle ja kui nad neid tänaval taga ajama hakkasid, siis peitsin end taas aknalaua taha. Minust hakkab saama juba sari-seebimullur :-)
Käisin ka Metuusala vaaremaga poes jälle. Pahandused ei lõpe. Viimasel nädalal kaebas Metuusala vaarema jalavalu üle. Kui ma nüüd teatasin, et panin talle aja arstile, siis sain muidugi jälle pragada. Aga õnneks sain ta tuju kohe parandatud, teatades, et enam ei pea poes maski kandma. See sobis Metuusala vaaremale väga hästi. Ja kui ta veel kuulis, et kirikus ka ei pea, siis laskus taevas maa peale. Olin jälle korraks hea poeg, kes tõi rõõmusõnumi. Siiski ei päästnud see mind kurgilava paikamisest.
Tamsalust tagasiteel kontrollisin, kas kunagi nähtud mahlapurk on endises paigas. Oli küll. Kui see nüüd ikka muidugi on mahl?
Nädalvahetusel käisin natuke Põhjarannikul otsimas kunstnike loole etenduspaika. Kaks varianti ka leidsin. Aga eks nüüd Vallo vaatab üle. Sisuliselt oleks mõlemad täitsa sobivad, kuigi Altja meeldiks ka mulle kõige rohkem. Eks näis. Tee peal lipsasin ka Toolselt läbi. Mulle on alati meeldinud loodusesse kohandunud objektid. Selles suhtes tahaks jälle Kassarisse minna. Nagu ma mäletan, seal leidus palju kivitorne. Aga ka Toolses oli oma installatsioon. Esimene pilt on kaugemalt ja teisel pildil siis on täpsemalt näha "kivist päevitajad" kivil.
Ja kui keegi tahab endale lõpuks ometi korstent osta, siis mul on ka selleks lahendus olemas. Helistage, leppige notariaeg kokku ning korsten on teie :-)
Pühapäeval saingi järsku aru, et paranemine on alanud ja tundsin tantsimisest jälle suurt rõõmu. See on päris kergendav tunne, kui saad viimaks aru, et paranemine on alanud. Muidugi jääb väga palju alati ka maha selle paranemisjoone taha, aga samas - kui hästi maitseb jälle sõõm suvesooja õhku. Kui vabad on tantsusammud. Kui ere on päike ja kui säravsinine taevas. Isegi varbad on pärast vabanemist kuidagi rõõmsamad. Selleks ei pea tegema muud, kui vaatama maailmale otsa ja selgitama välja - milline osa su unistustest ning lootustest on pöördumatult koolnud, matta ta rahulikult maha, võtta peielauas pits viina ja minna oma eluga edasi. Ükskord kukkume ju niikuinii kõik üle silmapiiri halli ääre.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar