Eile kohtasin siis üht oma talvist sõpra, kes alustab vestlusi sõnadega - vabandage härra... Loomulikult ei pea ta mind härraks, aga vabandamine ise tuleb tal välja väga süüdlaslikult. Ma täiesti usun, et tal ongi siiralt kahju. Ma kujutan juba ette, kuidas ta süda öösel kella poole nelja paiku juba valutama hakkab, et peab mind häirima. Aga häda ei anna häbeneda. Raha puu otsas ei kasva.
Kusjuures - ega ma ei teagi täpselt milleks ta seda raha kasutab, mida ta minult ja mõnedelt teistelt inimestelt küsimas käib. Ehitab ilmselt maja. Purjus ta küll minu hinnangul pole olnud. Ta pilk on alati selline põgenev ja roomab mööda teatri sisehoovi unikive, kuhu Vaiksoo on markeerinud endise kloostri müürid, sissepääsu ja altari.
Ükskord talvel püüdsin temaga juttu teha, et kus ta elab ja mis teeb? "Külm on, härra. Kui leidub mõni sent äkki? Ega ma peale ei käi." Täna siis püüdsin viidata, et ilm on hea ja külma enam pole, et äkki on "härra ise" nii lahke ja jutustab pisut endast, et kuidas tal läheb? On ta õnnelik? "Jah, härra. Väga palavad ilmad on. Peabki minema." leidis ta seekord uue lahenduse. Aga ma ei jäta lootust. Ükskord me veel räägime niikuinii :-)
Kui ma Tartu vahet sõitsin, siis mõnikord läksin nädala alguses bussiga. Bussijaama taga tervitas mind mõnikord üks viigipükstes Tartu vabahärra: "Tere. Palun raha joomise jätkamiseks!" See tundus alati nii aval ja siiras pöördumine, et käsi automaatselt ronis ise taskusse müntide järele. Mäletan, et ükskord oli mul endal napsipudel kotis ja küsisin, et mida ta siis ka joob? "Joon õlut ja viina!" oli väga selge ja ühene vastus. Pakkusin talle oma lapikut, ta võttis sealt suutäie ja keeras korgi korralikult peale tagasi, katsudes veel korraks kontrollivalt üle, et kas ikka on hästi kinni. Kohe oli näha, et raiskamist mees ei armastanud.
Ma ei tea, mis tast hiljem sai, aga ühel hetkel kadus ta ära. Siiski - Tartu kiituseks tuleb öelda, et kõigil neil härrasmeestel, kes seal linnas minu poole aeg-ajalt palvetega pöördusid, et kas leidub pisut raha? Kõigil neil olid enamasti viigipüksid jalas. Mitte küll enam oma esimeses nooruses, aga ikkagi. Uku Masingu linn? Minu Rakvere kolm sõpra eelistavad enamasti dressipükse. Ilmselt Tallikase järgi? Ma arvan, et sellepärast Tartu kultuuripealinna tiitli endale napsaski Narva ja Rakvere ees:-) Viigipüksid maksavad ka midagi.
Kusjuures - ega ma ei saa aru, miks nad alati minu poole pöörduvad? Nad ei saa olla nii põrgulikult head inimestetundjad, et teavad kohe une pealt - selle jorsi käest saab! Või siis ikkagi teavad? Eks looduslik valik teeb ilmselt oma töö. Ellu jäävad ilmselt need, kes läbi lõikavad - millise tüübi peale tasub sooja auru suust välja ajada ja millise tüübi puhul pole mõtet tema poole isegi vaadata mitte.
Meenub nukker netinali - üks mu fb sõber, kes on selline ajaloohuviline ja üldse omapärane tegelane mõtles selle vist ise välja. Vähemalt jäi mul selline mulje. Ta kirjeldas situatsiooni bussijaama taga, et tema juurde astub mees ning küsib viit eurot, et hädasti on tarvis koju saada. Tuttav siis takseeris meest ja mõtles, et kas ta tõesti kulutab oma viimase viis eurot alkoholi peale? Ning puänt - ei, muidugi mitte! Ta võttis oma viis eurot ja andis mehele, et too saaks koju sõita.
Nii see elu läheb :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar