Minu linn on lutslibe. Tegelikult hakkas ta juba Oskari juubeliks omandama teatavat lutsulikku libedust. Et mitte vulgaarsemalt öelda.
Päevad tiksuvad omas rütmis. Teen tööd ja vaatan tagasi oma otsustele. Olen nüüd hakanud aru saama, et nii mõnigi otsus on see, mida juba kahetsen. Tarkus ei tule siiski aastatega vaid järelemõtlemisega. Päeva "ristteedel" on keeruline oma mõtteid joonele rivistada ja siis neid üle lugeda ning lahti sõlmida. Oleks mul rohkem aega ja selgemat meelt olnud hetkedel, kui otsustamise aeg mulle oma "ristteega" uksest sisse astus:-/
Mitmed asjad on selgemaks saanud. Näiteks see, et lootus ei ole kunagi su parim sõber. Lootus on kena kaaslane, aga ei rohkemat. Sõprus vajab ikkagi midagi muud, kui vaid lootust. Sõprus vajab tähelepanu. Sõprus vajab märkamist ja suhtlemist. Sõprus on nagu härmatis okstel. Ta on kogu aeg su meeltes, aga kunagi ei märka sa tema puudumist ennem, kui ta on ilmunud ja siis päeva jooksul märkamatult kadunud.
Eelmine "härm" oli hoopis teises meeleolus. Iga uus "härm" toob kaasa midagi uut. Ja iga uue "härma" kadumine viib midagi endaga oma teele kaasa. Võib olla alles kellegi/millegi eemaldumine avab meie jaoks tema olemuse ja me tunneme ta ära just sellisena nagu ta oma olemuses on. Nii nagu jõulukuuse kokkupakkimine viib meelest jõulud ja astud taas jaanipäeva ootamise radadele.
Õnneks saime emaga päris mitu korda kuuseni jalutada, kuni ta veel piduehtes oma päevi mööda saatis. Emale meeldis. Nüüd on kuusk alasti kistud ja ootab surma. Jõulud on lõplikult läbi. "täitub kindlasti soov, kui sa usku ei kaota" - see aeg on seekord taas möödas. Ja jääb vaid linn, mis on litslibe. Aga see on minu linn ja minu elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar