püüdes banaanikalu

Mäletan veel hästi päevi, kui iga Salingeri uus novell, mille kätte sain, tundus parim päev ever. Täna lugesin uuesti Veera Saart. Väga võluvalt tihe tundus "Ukuaru" juba esimesel lugemisel, aga kui hakkad sealt otsima pidepunkte, millest näidendit ehitama hakata, siis saad aru, mida tähendas aeg, kui kirjanik ei kirjutanud oma tekste arvutis. Tal pidi olema kompositsioon algusest peale paigas. See alguse mäng Enn-Aksliga saab selgeks alles siis, kui oled kogu romaani ennem läbi lugenud. Huvitav ja julge rõhuasetus. Tagantjärele mõtled, kas teda ennast või toimetajat võis see faabulaga mängimine ka hirmutada? Kas ta kahtles endas? Või mängis paberil läbi ka muid variante. Või kirjutas selle alles hiljem algusse juurde? Mitte, et see romaani koha pealt midagi muudaks, aga ikkagi oleks huvitav teada. 

Mäletan esimesi suitsupaberil loetud käsikirju. Need olid trükitud läbi kopeeri. Nende lõhn oli hoopis midagi muud, kui raamatutel. Neid oli hoopis teistmoodi tunne käes hoida. Isegi praegu, kui leian teatri arhiivist mõned kopeerpaberiga ümberlöödud tekstiraamatud, siis tekib viivuks see hetkeline tunne - "see tekst" peab olema midagi väärtuslikku. Nagu oleks leidnud Vahingu "Potteri lõpu", kui see veel kadunud oli. Siis mõtled viivuks - see peabki olema sinu parim päev banaanikalapüügiks. Aga enamasti ei ole. See saab selgeks, kui leiad lahtiste lehtede lõpuosast autori kirja lavastajale või peanäitejuhile või kirjandusala juhatajale. 

Parimat päeva banaanikalapüügiks ei tule vist enam kunagi. Aga see ei tähenda, et ei peaks imetlema Veera Saare "Ukuarut", Jan Kausi mõttekäike Plekktrummis, Martin Alguse kummalise nihkega näitemänge või Sveta Grigorjeva "Hoovikuningannat", mis juba ise kannab endas tervet maailma. Huvitav ongi, et noore inimesena vaimustas ennast pööraselt enamasti väliskirjandus, aga mida vanemaks saad, seda kummalisemaid aktsente märkad meie oma koduses kirjanduses. Olgu see Vadi või Tammsaare. Veera Saar või Sveta Grigorjeva. 

Õues sajab lund. Tänavatele saadi just ring peale. Tsentrumi seinal vilgub jälle reklaamekraan ja naabermaja akendel peegelduvad lumesahkade kollased vilkurid. Ongi üks issanda päev jälle kinni püütud. Homme algab kõik jälle algusest. Aga vahel lihtsalt tekib mingi igatsus püüda kinni ka mõni banaanikala. Või isegi, kui ei püüa, siis vähemalt teada ja tunda - see ongi parim päev banaanikalapüügiks. Seda päeva tahaks kohata küll. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...