Kirjutasin eile öösel ja täna hommikul Hullu krahvi lugu. Juba sain kaks stseeni valmis. Lugesin üle ja toimetasin ja kõik kena, aga... Midagi on valesti?
Kõik kena algus - hullu krahvi onu hakkab lendama, krahv pole rahul. Laseme pääsukesel lennata, mistarvis onud lendavad! Blaa-blaa... Toapoiss annab ikka onule ka õiguse lennata... Ikka kena ju vaadata talupoegadel, kuidas mõisahärra lendab vahelduseks. Muidu ainult karjub kogu aeg. Ja kõik selline klassikaline rida. Saan aru, et jah, see on kompositsiooniliselt õige, et hull krahv peabki olema alguses adekvaatne ja alles sündmustest mõjutada saades pöördub hulluse poole, aga... See ei ole see...
Korraga saan aru, et tegelikult on hoopis üks teine võimalus. 180 kraadi teine pööre, teises suunas. Üks hoopis parem lahendus, mis kompositsiooniliselt EI OLE õige. Matemaatiliselt EI OLE KA õige, aga... Ma lihtsalt tean, et just nii see PEAB olema. Sest näidendil on lõpp - aga lõpu suhtes ei aita mind see korralik matemaatiliselt väljatreitud kompa. Sel juhul lihtsalt kleebingi lõpu jälle külge näidendile matemaatiliselt.
Ja siis korraga saan aru, mida Üllar kunagi mulle armastas korrutada, kui ma noore lavastajana ei saanud ega saanud analüüsis ülesehitusest mööda: LASE LAHTI! Nii lihtne see ongi - lase lahti! Eks ta ütles seda mulle ka elus tehtud ostuste kohta mõnikord. Ja õigesti tegi.
Viimased kuud ja nädalad on mul just sellest Üllari hüüatusest puudus olnud: lase lahti! Kui midagi armastad, lase tal minna. Ei saa lõpmatuseni hoida kinni millestki või kellestki, kui sa teda armastad. Ja see ei ole see Boobi alateadlik hirm, et kui sa kedagi armastad, siis hoia eemale! Ainult nii saad talle mitte haiget teha.
See - "lase lahti" - mida Üllar mulle omal ajal õpetada püüdis, on just see - "lase lahti", et sa ei teeks endale haiget. Ei ole mõtet kompositsiooni reegleid jälgides vägistada teksti struktuuri raamidesse. Lase lahti, mine lenda, mine hulla lumes... Lusti ja lõbutse ja usalda oma kõhutunnet, raisk, kui tahad kirjanik olla! Kõike ei pea välja arvutama. Kuigi nii on lihtsam ja kindlam.
Ei ole mõtet osta endale igavaid tumedaid ketse, mis ei määrduks ja mis võivad olla isegi head, kui sul on võimalus osta endale punased ketsid, mis võivad olla halvad, aga teevad su tuju rõõmsaks. Samamoodi ei ole mõtet klammerduda inimeste külge. Autode külge. Ratsionaalsesse mõtlemisse. Mitte millessegi. Lase lahti!
Inimeste häda, miks nad edasi liikuda ei suuda või muutusi ellu viia, ka kirjutamises või üldse töös, on just see metsik kogemuse usaldamine ja hirm, et niimoodi ma teen valesti. Las teen, aga vähemalt teen. Ja olen õnnelik ning elus.
Kui ma selle tõdemuseni jõudsin, oli pool tööpäeva läbi ja tõstsin vana teksti natuke teise kohta failis ning alustasin uuesti. Aga midagi ikka häiris mind. Rändasin vanade stseenide juurde ja hakkasin sealt fraase näppama... Kuidagi kahju oli kahest tööperioodist niimoodi lihtsalt lahti lasta. Ja siis raiskasin veel mitu tundi tänastki ära, enne kui aru sain - kustuta see kõik ära, mis valesti on ja hakka uuesti puhta mõttega puhtalt lehelt!
Kui sa näed talve esimest lund ja tekib tahtmine lumeinglit teha, siis sa ei hakka mõtlema, et äkki läheb lumi krae vahele või mul on liiga viisakad riided seljas. Siis lihtsalt teed lumeingli! Ja kui näed tänaval omapärast jäätükki ning tahaks teda pildistada, siis pildistad! Ja nii ongi!
Lähed tagasi, tõstad ta pingiotsale ja pildistad! Kui sa tahad seda teha, siis teed! See ongi elu mõte - elada ja teha neid asju ja just niimoodi, mida tahad. Vastutad niikuinii kõige eest, mida teed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar