Mõnikord lihtsalt ei ole kõik päevad omavahel õed. See on siis, kui satud paanikasse ja ei oska käituda. Aga põgenemine ei too kunagi meelerahu. Isegi Napoleonile ei toonud. Samas - inimesed armastavad seda ikka ja jälle teha. Nii minagi.
Miks see nii on? Ei tea meist ilmselt keegi. Ilmselt on põgenemine kõige lihtsam variant end kaitsta, kui enam kõigega toime ei tule.
Ühel ilusal päeval juhtub inimestega nii, et nad paranevad. Nagu paraneb ilm. Paranevad elamistingimused. Paraneb haav jala peal... Paraneb ka hing. Hea on tunda end tervena. Hea on märgata enda ümber jälle elu ja inimesi. Kõik need maised pisiasjad, mis moodustavad me argipäeva. Tuleb lihtsalt kõik see maha matta, mis tegelikult surnud on. Ja kuigi lootus pidavat surema viimasena, siiski - ühel hetkel on ka tema best before pöördumatult möödas.
Ühel päeval lõunale minnes leidsime Pika tänava otsast väikese karu. Keegi oli ta tõstnud pingile puhkama. Aga kujutlesin seda meelehärmi, mis mõnd pisikest karuperenaist valdab, kui ta ühel hetkel oma karu kadumise avastab. Tegin igaks petteks pildi ja püüdsin teda fb-s sokutada märgatud Rakveres rubriiki. Siiski osutus see minu jaoks kaelamurdvaks katsumuseks. Esiteks oli võimatu teha vahet, milline märgatud Rakveres see õige on. Oli: märgatud Rakveres, uus märgatud Rakveres, veel uuem märgatud Rakveres ja märgatud Rakvere´s. Kuna olime lõunal, siis postitasin lõpuks pildi oma kontole.
Kuna ma karu juurde sõitmiseks kasutasin boldi tõuksi, siis parkisin ta lõpuks jälle maja ette. Kui hiljem aknast välja vaatasin, avanes seal all päris kummaline pilt. Rattale oli tekkinud sõprusrattad, kelle omanikud jutustasid saksa keeles. Igal juhul oli seda lootustandev kuulda. Kui sakslased satuvad Rakverre, siis ilmselt satuvad rakverelased ka viimaks Saksamaale. Maailm avaneb taas.
Käisin ka Metuusala vaaremaga poes jälle. Pahandused ei lõpe. Viimasel nädalal kaebas Metuusala vaarema jalavalu üle. Kui ma nüüd teatasin, et panin talle aja arstile, siis sain muidugi jälle pragada. Aga õnneks sain ta tuju kohe parandatud, teatades, et enam ei pea poes maski kandma. See sobis Metuusala vaaremale väga hästi. Ja kui ta veel kuulis, et kirikus ka ei pea, siis laskus taevas maa peale. Olin jälle korraks hea poeg, kes tõi rõõmusõnumi. Siiski ei päästnud see mind kurgilava paikamisest.
Tamsalust tagasiteel kontrollisin, kas kunagi nähtud mahlapurk on endises paigas. Oli küll. Kui see nüüd ikka muidugi on mahl?
Pühapäeval saingi järsku aru, et paranemine on alanud ja tundsin tantsimisest jälle suurt rõõmu. See on päris kergendav tunne, kui saad viimaks aru, et paranemine on alanud. Muidugi jääb väga palju alati ka maha selle paranemisjoone taha, aga samas - kui hästi maitseb jälle sõõm suvesooja õhku. Kui vabad on tantsusammud. Kui ere on päike ja kui säravsinine taevas. Isegi varbad on pärast vabanemist kuidagi rõõmsamad. Selleks ei pea tegema muud, kui vaatama maailmale otsa ja selgitama välja - milline osa su unistustest ning lootustest on pöördumatult koolnud, matta ta rahulikult maha, võtta peielauas pits viina ja minna oma eluga edasi. Ükskord kukkume ju niikuinii kõik üle silmapiiri halli ääre.
Viimasel ajal meenub sageli, kuidas me alguses teatrit tegime. See oli hoopis teistmoodi kirg. Praegu tekib ka vaimustus, aga tollal me pidevalt vaidlesime. Kõik tundus nii tähtis. Nagu oleks iga teatrisse puutuv võimalus viimane. Iga viimane, kui pisiasi. Alates plakatist ja lõpetades vahenditega, mida laval kasutati. Mingi probleem ei olnud kellelegi öösel kell kolm helistada, et „asju arutada”.
Mäletan kuidas me Indrekuga pärast üht läbimängu püüdsime Üllarit seina külge risti lüüa, et nii ei saa. Kui me olime mingi kaks tundi jahunud, jõudis Indrek arusaamisele, et misasja ta üldse vaidleb, kui tal on väike laps kodus ja võiks hoopis sinna minna. Kell oli kuskil südaöö. Meie veel vaidlesime Üllariga edasi. Hiljem, kui lavastus juba mängis, selgus, et tegelikult oli meil kõigil kolmel omamoodi õigus. Ja Üllaril veel eriti. Aga ikkagi me pidime selle kõik lihtsalt läbi hekseldama. Raevukalt, kirglikult ja sellise vihaga, et tükid taga.
Me olime pidevalt tülis, aga mitte kauem, kui viis minutit, sest siis sõitis järgmine probleem rongiga sisse. Sama toimus ju kirjandustoas, mis oli enamasti maast laeni suitsu ning kirge täis. Vaidlused kestsid mõnikord hiliste öötundideni. Aga hoidku taevas seda vaimustust, kui hea lahendus tuli. Kuidas me siis üksteist üles kütsime ja geniaalsuses süüdistasime.
Need olid väsitavad ajad, aga selles kõiges oli mingi pöörane võlu. Selles kõiges oli seda äratundmist, et iga issanda sekund tehti teatrit. Tehti nii tõsist teatrit, et valus hakkas. Samas – ka joodi kaunis metsikult. Pansionaadi köögis võis pidevalt kella kolme või nelja ajal hommikul liituda kirglikult teatrist rääkiva kambaga.
Ja ma ei saa öelda, et see teater oli parem, mida me tollal tegime. Lihtsalt kirge ja emotsiooni oli rohkem. Ja me ise olime nooremad. Kui palju energiat ja jõudu sai raisatud mitte millegi peale. Kui palju vihastamist, aga samas ka hoolimist üksteisest. Kui keegi tohtis üksteisele sitasti öelda, siis olime need vaid meie ise, omade vahel. Kui keegi võõras seda tegi, siis tähendas see talle surma. Siis tormasime üksteist kaitsma.
Kord jäime Tartus Ukuga jutustama autos. Ta pidi just õhtusesse proovi minema ja rääkisime kirest ja teatrist. Ja ta ütles minu jaoks ühe kuldse mõtte, mis pani minu teatri lõpuks kenasti jalgade peale seisma. Ja selle lause mõte oli järgmine: Ma ei taha, et teater mind kubemest puudutaks. Mulle meeldib, kui teater mind südamest puudutab.
Jah, ikka tekib mõnikord raevukat kirge. Aga enam ei trooni teadmine, et vaid minu tõde on ainuõige ja tähtis. Teater ei ole enam naelaga kuskile kirikuseinale löödud manifest. Teater on muutunud mingiks osaks maailmast. Mingiks osaks armastusest ja vihkamisest. Mingiks osaks, mis puudutab südamest, mitte kubemest. Ja tegelikult mulle meeldib see. Kuigi – mõnikord võiks olla pisut rohkem raevukat jõulisust. Kui see on vanadus või leppimine, siis kutsuge mind kuseteede põletikuks.
Ma tean, et me eestlastena oleme kaunis leplikud ja paljutaluvad inimesed. Ma ei kujutaks näiteks ette, et itaallased oleksid küüditamise üle elanud. Pigem kujutan ette, kuidas nad perekonniti oleks küüditajad paljakäsi läbi klohminud. Või kirglikult kividega surnuks loopinud. Kuigi samas - Mussolini elasid nad üle. Kurat teab. Pigem tema, minu teadmised on itaallastest siiski pealiskaudsemad.
Igal juhul, eks meil põhjamaalastena ikka mingi flegmaatilisus sisse kodeeritud on. Eile küsisin ühe inimese käest, et kuidas tal läheb ja ta hakkas rääkima oma tööst ja tegemistest. Ja siis, kui ma peatasin teda, et kuidas tal tegelikult läheb, kas ta on õnnelik? Siis tekkis väike kõhklus, aga eks ta ikka on. Mõnede asjadega tuleb lihtsalt leppida. Nagu ta ütles.
Ja ega mul polnud talle ka midagi vastu panna - mina, kes ma ei leppinud. Kes ma otsustasin lõpuni õnnelikuks saada, aga olen nüüd õnnest sama kaugel, kui kuu maast! Ma ei tea, kuidas see niimoodi läks. See lihtsalt juhtus. Kui me 2 ja 4 eurost lotovõitu just õnneks ei nimeta. Sellega sain ma kolmapäeval hakkama.
Igal juhul on kindel, et õnne märgiks tuleb aevastada paaritu arv kordi. Ja kõige soovitavam on seda teha teisipäeval. Samuti tähendavad õnne langevad tähed, korstnapühkija nööbist katsumine ning loomulikult viie kroonlehega sireliõis. Aja ja elu areng on toonud siiski õnneuskumusse ka kaasaegseid noote. Näiteks, kui kunagi peeti õnne märgiks valget hobust ja väga õnnelikuks seda selli, kes suutis sada valget hobust kokku loendada, siis tänapäeval on valged hobused asendunud punaste autodega.
Rinaldo kamp tundub tore. Kui me sellise meeleolu säilitame, võib isegi täitsa kena asi tulla. Endale hakkab see pealiskaudsuse vastu sõdimise lahendus ka meeldima järjest rohkem. Argante ongi ju lõpuks Aasiast ja kust see rämps meile ikkagi tänapäeval tuleb? Pealegi - ooper, kui muusikavorm on ise ju kannatanud kõige rohkem pinnapealise kultuuri pealetungi all. Mitte, et mina ta südamedaam, ema või eestkostja peaks olema, aga kui me juba ooperit teeme, siis võiks ju teda ka armastada.
Kuulasin hommikul Lascia ch´io piangat ja tee mis tahad, selles muusikas ongi oma vägevus. Püüan leida mittelaulvatele tegelastele aariate asemel armastuse monolooge. Sarah Kane sobib Rinaldole nagu ülikond härrasmehele, aga Armida monoloogiga on raskusi. Leidsin "voonakesest" Andrese monoloogi üles, kus ta protestivale Indrekule ämbrist lusikaga mulda söödab.
ANDRES : Söö! Söö oma isamaa mulda, raisk! Mina ei armasta!? Ise ta ei tea, mis armastus ongi. Ise ta ei tea sedagi, et armastus algab a-tähega. Et seal on err ja emm ja aa ja ess ja tee, uu ja ess! Mina armastan. Armastan seda maalappi siin soode süles, armastan tema lehkavat leina. Söö! Söö, ma ütlen! Armastan valu, mis künnab aastatega hinge vagusid. Armastan tema inimesi, kes kannavad sinist oma mõtete kohal ja musta varvaste vahel. Söö! Ning hinges kannavad valget! Igavest valget. Sinise ja mustaga! Ja seda susisevat, põrisevat ja pisut ropu lõpukõlaga sõna – ar-mas-tus! Söö! Söö, ma ütlen! Armastan. Armastan. Armastan. Armastan a-tähega. Erri ja emmiga. Armastan aa-ga, essiga armastan. Teega armastan tugevalt. Aa-ga ja isegi enniga armastannnn. Ennn. Ar-mas-tann!
Aga peab ikka veel lappama. Armidal võiks olla ikkagi jõulisem monoloog. Võib olla tõsta Rinaldo ja Armida monoloogid ümber. Söö lilli, naine, söö oma isamaa lilli? Polegi kõige hullem lähtepunkt. Heh. Kusjuures - lillede kasutamine roogade asemel oleks Almirena maailmas võluv. Armida juures söövad nad bitte ja megabaite. Eks nädalavahetusega tuleb kõik paika saada. Aega on. Ja huvitav on ka. Homme vaatame Robiniga kõik üle. Robin meeldib mulle järjest rohkem.
Juba kolm kuud oleme Helle ja Volliga plaaninud ekspeditsiooni surnuaeda. Kolleegidega naljatame ikka, et me hakkame Hellega "kabelimäel jalutamas käima". Aga tegelikult tahaksime kuidagi teatri kadunukesed üles märkida ja ära kaardistada, et me talvel hulluks ei läheks, kui me teatri sünnipäeval vööst saadik lumes kahlame ja haudu taga otsime. Kes on käinud näiteks Rakvere linnakalmistul, siis on märganud, et sektorite numbrid on sinna puistatud nii lahtise käega nagu härra Jumal lõi omal ajal kamajahust linnuteed. Süsteem on lihtne - 1, 2, 11. Isegi Pipi teadis seda!
Kõige hullem - kalmistu väravasse on nad paigaldanud graniidist raidkivi, kuhu on märgitud ka kõik Rakvere kalmistu "aasta surijad". Ainuke häda on selles, et viimane kuulus lahkunu on graveeritud juba poolenisti selle graniitlahmaka kinnituskohta. Kuhu nad nüüd Galina Süvalepa graveerivad? Või hoidku taevas, kui mõni kaasaegsem kuulsus siin kogemata oma kulbi nurka virutab!? Siis on linnakalmistu graniidimeeskonnal killustik peos.
Käisime tegelikult juba üleeile, aga eile ma natuke süstematiseerisin salvestusi ja tegelesin ka Rinaldoga. Volli oli nohus. Seda peab ütlema, et tema kohusetunne hoiab teda endiselt kohutavalt hea mälu juures, kuigi ta alles nädal tagasi tuli intensiivist. Me peame teda tegevuses hoidma, et ta tunneks jälle - kuidas ta hakkama saab. Ja ta, raibe, saabki!
Igal juhul oli väga vahva kuulata kõiki neid lugusid sagettimisest (mis Helle ja Marika väitel on täiesti olemasolev sõna:-). Siis muidugi "rullud ja kombineed", onu Enn ning see refräänina korduv: Ei, mina sain temaga hästi läbi! Kellega Volli poleks hästi läbi saanud? Kuigi jah, üks seik ikkagi on. Aga see jääb meie saladuseks Volliga. Igal juhul oli väga vahva jälle avastada, et tegelikult on siit väga elav ja kirju seltskond aastate jooksul läbi käinud. Sagedamini vajus Volli huulile ikkagi rõõmus naeratus, kui nukruse vari. Kuigi on olnud ka päris traagilisi saatuseid. Nagu ikka ühes heas perekonnas. Kõike on ette tulnud.
Aga siis, kui ma Volli koju olin viinud, hakkasin mõtlema, et see kõik, mis me teeme võib ju kaduvikule määratud olla, aga läbi inimeste ja mälestuste muutub meie olemise mõte ikkagi igavikuliseks. Seega - igavik versus kaduvik. Viimase aasta jooksul on Igaviku riik ikkagi kõvasti rohkem kodanikke juurde saanud, kui Kaduviku riik. Ja edaspidi tahan ma oma mõtetes hoida Kaduviku nimel ka kreedot - Igaviku nimel. Tegelikult on kaduvik ja igavik vaid ühe teatri erinevad küljed. Rohkem elurikkust:-) Igaviku nimel.
