Igaviku teater

Juba kolm kuud oleme Helle ja Volliga plaaninud ekspeditsiooni surnuaeda. Kolleegidega naljatame ikka, et me hakkame Hellega "kabelimäel jalutamas käima". Aga tegelikult tahaksime kuidagi teatri kadunukesed üles märkida ja ära kaardistada, et me talvel hulluks ei läheks, kui me teatri sünnipäeval vööst saadik lumes kahlame ja haudu taga otsime. Kes on käinud näiteks Rakvere linnakalmistul, siis on märganud, et sektorite numbrid on sinna puistatud nii lahtise käega nagu härra Jumal lõi omal ajal kamajahust linnuteed. Süsteem on lihtne - 1, 2, 11. Isegi Pipi teadis seda! 

Kõige hullem - kalmistu väravasse on nad paigaldanud graniidist raidkivi, kuhu on märgitud ka kõik Rakvere kalmistu "aasta surijad". Ainuke häda on selles, et viimane kuulus lahkunu on graveeritud juba poolenisti selle graniitlahmaka kinnituskohta. Kuhu nad nüüd Galina Süvalepa graveerivad? Või hoidku taevas, kui mõni kaasaegsem kuulsus siin kogemata oma kulbi nurka virutab!? Siis on linnakalmistu graniidimeeskonnal killustik peos. 

Käisime tegelikult juba üleeile, aga eile ma natuke süstematiseerisin  salvestusi ja tegelesin ka Rinaldoga. Volli oli nohus. Seda peab ütlema, et tema kohusetunne hoiab teda endiselt kohutavalt hea mälu juures, kuigi ta alles nädal tagasi tuli intensiivist. Me peame teda tegevuses hoidma, et ta tunneks jälle - kuidas ta hakkama saab. Ja ta, raibe, saabki! 

Igal juhul oli väga vahva kuulata kõiki neid lugusid sagettimisest (mis Helle ja Marika väitel on täiesti olemasolev sõna:-). Siis muidugi "rullud ja kombineed", onu Enn ning see refräänina korduv: Ei, mina sain temaga hästi läbi! Kellega Volli poleks hästi läbi saanud? Kuigi jah, üks seik ikkagi on. Aga see jääb meie saladuseks Volliga. Igal juhul oli väga vahva jälle avastada, et tegelikult on siit väga elav ja kirju seltskond  aastate jooksul läbi käinud. Sagedamini vajus Volli huulile ikkagi rõõmus naeratus, kui nukruse vari. Kuigi on olnud ka päris traagilisi saatuseid. Nagu ikka ühes heas perekonnas. Kõike on ette tulnud. 

Aga siis, kui ma Volli koju olin viinud, hakkasin mõtlema, et see kõik, mis me teeme võib ju kaduvikule määratud olla, aga läbi inimeste ja mälestuste muutub meie olemise mõte ikkagi igavikuliseks. Seega - igavik versus kaduvik. Viimase aasta jooksul on Igaviku riik ikkagi kõvasti rohkem kodanikke juurde saanud, kui Kaduviku riik. Ja edaspidi tahan ma oma mõtetes hoida Kaduviku nimel ka kreedot - Igaviku nimel. Tegelikult on kaduvik ja igavik vaid ühe teatri erinevad küljed. Rohkem elurikkust:-) Igaviku nimel. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...