Ma tean, et me eestlastena oleme kaunis leplikud ja paljutaluvad inimesed. Ma ei kujutaks näiteks ette, et itaallased oleksid küüditamise üle elanud. Pigem kujutan ette, kuidas nad perekonniti oleks küüditajad paljakäsi läbi klohminud. Või kirglikult kividega surnuks loopinud. Kuigi samas - Mussolini elasid nad üle. Kurat teab. Pigem tema, minu teadmised on itaallastest siiski pealiskaudsemad.
Igal juhul, eks meil põhjamaalastena ikka mingi flegmaatilisus sisse kodeeritud on. Eile küsisin ühe inimese käest, et kuidas tal läheb ja ta hakkas rääkima oma tööst ja tegemistest. Ja siis, kui ma peatasin teda, et kuidas tal tegelikult läheb, kas ta on õnnelik? Siis tekkis väike kõhklus, aga eks ta ikka on. Mõnede asjadega tuleb lihtsalt leppida. Nagu ta ütles.
Ja ega mul polnud talle ka midagi vastu panna - mina, kes ma ei leppinud. Kes ma otsustasin lõpuni õnnelikuks saada, aga olen nüüd õnnest sama kaugel, kui kuu maast! Ma ei tea, kuidas see niimoodi läks. See lihtsalt juhtus. Kui me 2 ja 4 eurost lotovõitu just õnneks ei nimeta. Sellega sain ma kolmapäeval hakkama.
Igal juhul on kindel, et õnne märgiks tuleb aevastada paaritu arv kordi. Ja kõige soovitavam on seda teha teisipäeval. Samuti tähendavad õnne langevad tähed, korstnapühkija nööbist katsumine ning loomulikult viie kroonlehega sireliõis. Aja ja elu areng on toonud siiski õnneuskumusse ka kaasaegseid noote. Näiteks, kui kunagi peeti õnne märgiks valget hobust ja väga õnnelikuks seda selli, kes suutis sada valget hobust kokku loendada, siis tänapäeval on valged hobused asendunud punaste autodega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar