lennelda priiks

Mulle on alati meeldinud unes lennata. See on iga kord nii erinev, kuidas sa lendad. Mõnikord hakkad kergelt kerkima nagu tainas ja alles natukese aja pärast saad aru, et lendad. Siis, kui pea vastu kuuri räästast ära lööd. Miskipärast assotseerub see vaikne kerkimine alati lapsepõlve koduhooviga. Kuigi olen sedasi unedes lennanud ka mujal. Aga ilmselt oli esimene kord järelikult kunagi lapsepõlves emotsioonina nii tugev.

Teine lendamine on see, kui sa algust ei mäleta ja lendad kiiresti, käed laiali läbi pilvede ning putukad lendavad silma. Kuigi ma ei saa kunagi aru, miks peaks pilvede sees putukad olema? Pilveputukad? See eelneb tavaliselt sellele, kui ärkad kohe varsti üles. Aga see ei ole selline lunastav lendamine. Pärast sellist unes lendamist on tunne nagu poleks korralikult maganudki. 

Kolmas lendamine meeldib mulle kõige rohkem. See algab alati kuskilt aknalaualt õhku tõusmisega. Ja selles unenäos on kätel nagu tiivalöögid. Mitte, et ma rapsiks nendega - aga kui suunad keha kätega hoogu andes, siis liigudki selle hooga sinna suunda. Ega ma ei oskagi seda väga hästi seletada. Aga põhimõtteliselt nagu lind. Lihtsalt ei pea kogu aeg rapsima. Annad hoo ja siis liugled tükk aega. Kummalisel kombel liitub sellega miskipärast hammaste harjamine. Samas jääb  ärgates alati segaseks, et kuidas ma sain kahe käega hoogu anda, kui ma ühega samal ajal hambaid pesin. 

Muidugi on veel kukkumised ja igasugu muud sodi... Aga päris lendamisest meeldib mulle just see viimane - liuglemine läbi õhu. See esimene on ka mõnus, aga seda ma pole enam aastaid näinud. Täna öösel nägin kahjuks seda kihutamist. Seda teist varianti. Ja ärkasin tohutu valusööstu peale seljas. Oli tunne, et nii silmadest, kõrvadest, suust, kui ninast lendab sädemeid välja. Isegi nabast! Olin vist ennast halvasti keeranud ja kuidagi närv lohistas sellise pika ja lõppematu valuhoo läbi keha. Kui ma end püsti veeretasin, siis polnudki nii hull enam. Aga pärast ei julgenud kuidagi magama jääda. Äkki tuleb jälle. Siis lugesin natuke. Vastu hommikut tuli ikkagi uni. 

Ärgates enam polnudki midagi hullu. Nagu tavaliselt. Krõbistasin aga tablette ja tuju oli täitsa rõõmus. Aga kuidagi kahetsus tekkis ja igatsus - näha seda kolmandat lendamist unes. Seda liuglemist. Pole seda ammu näinud. Tegelikult polnud ka seda kihutamist. Üldse on pärast neljakümneseks saamist lendamist unenägudes ebaõiglaselt väheseks jäänud. Ma ei teagi kellele nüüd kaebama peaks. Ainult üksikud korrad tulevad meelde. 

Seda enam meeldivad mulle seebimullid ja lumehelbed. Puulehed sügistuules ja lepatriinud. Ning loomulikult linnud. Aga rohkem just need liuglevad kullid, kured ja haigrud, kui need linnas laperdavad kajakad ja varesed. Viimased mõjuvad rohkem nagu mingi prügi. Kuigi ka prügi on mõnikord tuules lendlemas huvitav jälgida. Siiski - linnakajakad ja linnavaresed ei tekita küll kuskilt otsast seda lendamise tunnet. Nende puhul ei ole priiks lendlemisega midagi pistmist. Pigem lendelevad nad orjusse. Ja miks me neid ei seedi on ilmselt see, et nad tuletavad meile meelde, millised argipäevade orjad me ise oleme. Kui maiselt me mõnikord hoiame maapinnast varvastega kinni, et mitte õhku kerkida. Me oleme mõnikord ikka sellised realistid, et karju appi. Kuigi võiksime lahti lasta ja priiks lennelda. 

Aga unes lendamisel pole kunagi pistmist selle hirmuga, et sa võid taevasse kukkuda. Isegi see pilvedes kihutamine ei tekita kunagi hirmu. Lendamise akt unes on iseenesest vaba. Kuigi võib lõppeda silmipimestava ja kõrvulukustava valusööstuga:-)

Võib olla oli häda ka selles, et käisime eile rannas Tegelase ja ta sõpradega. Kaks autot oli noori daame täis pakitud. Liisa sõitis enda seltskonnaga ees ja meie hängisime järel. MyHits teeb alati meele rõõmsaks. Eriti, kui ta valjuks keerata nagu mu reisikaaslased tellisid. Omamoodi napakas oli ka. Iga teine või kolmas lugu oli kaver mõnest mu noorusaegade loost. Või loost, mida ma originaalis olin kuulnud natuke rohkem alasti vormis. 

Rannas panin klapid pähe, et noored end vabamalt tunneksid ja püüdsin natuke kirjutada. Aga päike oli pööraselt kiuslik. Suutsin arvutis tekitada ülikontrastsuse, mida õhtul siis seadest tagasi toppida üritasin. Aga mingil hetkel lülitasin siiski muusika välja ja kuulasin millest siis tänased teismelised räägivad? Klapid hoidsin igaks petteks ikka peas. Ja siis ma kuulsin nii mõndagi, mis polnud minu kõrvadele määratud. 

Siiski ei hakka ma siinkohal kõige puudutavamat ja valusamat lugu ümber jutustama. Seda enam, et kuulsin seda pealt pettusega pooleks ja ka 13 aastastel on ka õigus konfidentsiaalsusele. Aga põhiolemuselt jäävad noored ikka ja alati samadesse probleemidesse. Armastus, segadus, pettumus ja kõik need tunded, mida nad läbi elavad  ja mis antud ajahetkel on maailma kõige suuremad ning olulisemad! Mis on ka tõsi. Nad elavad seda kõike ju esimesi kord läbi. Esimene valu on alati kõige valusam. Esimene armastus kõige puhtam ja esimene pettumus lõikab hinge viiludeks nagu saia või sepiku. 

Aga ikkagi - vaatamata kõigele, miks me nii harva lendame? Unes ja ilmsi. Miks me püüame kõigest maisest kinni hoida? Miks me unustame kuidas olid tunded siis, kui me neid esimesi kordi läbi elasime? Kas see on ainult enesekaitse? Või ikkagi hirm? Hirm midagi kaotada? Midagi pöördumatult kaotada? Või hirm uuesti haiget saada nagu esimest korda? Või kisub meid mingi raskus maadligi nagu kekslemise puhulgi?

...ennast näeb ja teisi

kui näeb, et jääb üks sein

vahepeale

kerkib hiigelvalgusfoor

punav silm vaid su pool

jah...

Lase rohelist, vilguta kollastki

kuigi sa mitmeid neid

ei puutu iialgi

mis peidus teiselpool

peeglike seina peal teab

kes on prii...

kes on prii?

lennelda priiks

Kuidas päästa maailma?

Paranemise ime hakkab hommikul. Kõigepealt rooman kööki ja pistan pintslisse banaani ning suure klaasitäie laimivett. Siis krõbistan  tablette. Siis seljavöö. Poole tunniga hakkab juba sedavõrd parem, et julgen dushi alla minna. Siis kohv ja kirjutamine. 

Täna sain juba kena lahmaka stseeni kirjutatud, aga ikka aeglane. Eile tulin muidugi ka kaunis hilja Reigo sünnipäevalt. Samas väga värskendav oli niimoodi kodust välja roomata. Ja pealegi - kõige parem ravi on alati naermine ja seda eile sai. Siin siis minu kaetud hommikusöögilauake :-)

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis kõigist neist hüljatud olenditest, keda ma eilsel lühikeste pükste jahil kohtasin. Eile saabus lihtsalt olukord, kus kõik mu lühikesed püksid olid korraga pesus. Salapärasel kombel on mu garderoobis kahtlaselt vähe heledaid riideid, milline viga tuleb parandada. Aga nii põuasel ajal ei tihka ju vett iga üksiku püksipaari pesemiseks eraldi kulutada. Igal juhul tundus arukam lahendus kammida läbi kõik taaskasutuspoed. 

Siin siis riiulitäis kunagiseid laste lemmikloomi, kes on tänaseks hüljatud ja leidnud koha riiulis, kus nad ootavad uut elu. Kuigi ma kahtlustan, et paljud neist rändavad siiski lihtsalt prügimäele.

Lähemal silmitsemisel võttis maad arusaam, et vähestel on lootust. Paljud neist ei näe just kõige lastesõbralikumad välja. Ilmselt on nende rännak sinna riiulisse kestnud juba aastaid. Ilmselt on paljud nende kaaslased juba teel olles ka hukkunud. Aga paljud on kohal. Seega - Sõbralt sõbrale riiulitäied ootavad oma päästjaid. 

Veidi lohutavam oli pilt kõrvalpoes, kus pehmed loomakesed pikutasid suures kastis ja nende hulgas oli ilmselt juba varem korda saadetud valikuline genotsiid. Järel olid parimad. Kusjuures nad ise ei näe üldse nii nukrad ja kurvad välja, kui arvata võiks.

Kindlasti pälvib erilist tähelepanu see lapikleidis tüdruk, kelle suured mustad silmad maailma armastust ja uudishimu kiirgavad. Imekaunis olend. Mul oli kohe kahju, et ma lühikesi pükse rohkem vajasin, kui seda nukku. Seda enam, et mul ei ole hetkel kodus ühtegi pehmet loomakest. Siin ta siis suuremas plaanis:

Küllap kunagi jõuab ka minu diivanile mõni neist hüljatud olenditest. Üks karuke juba kummitas mind öösel unes. Aga ma olin tugev. Tahtsingi lihtsalt hoiatada, et neisse ei tohi süveneda. Kui neid ükshaaval kätte võtta ja neile silma vaadata, siis võib see lõppeda päris kohutava fiaskoga. Minul oli eile õhtul ikka päris raske sealt lahkuda. Ja üks väike, imelike kõõrdi-vaatavate silmadega karuke leidis tõesti tee ka minu unenäkku. 

Kindlasti on selles maailmas peidus üks armas lavalugu. Rekvisiit ootab juba poes. Samas - natuke on hirmus ka see, et millised taustalood sealt välja joonistuda võivad. See võib ju pealtnäha tunduda nunnu-maailm, aga ka Pandorale kaasa pandud laegas oli pealtnäha ilus. Kui Prometheuse vend selle avas, selgus tegelikkus - ja see ei pruugi alati kõige kaunim olla. Peaasi, et ma seda kaant liiga vara ehmatusest kinni tagasi ei lükkaks ja laseksin ka lootusel välja pääseda. 

Kusjuures - puhkus on tõesti saatanast. Viimastel päevadel rändab mu mõtetes nii palju erinevaid lugusid. Mõtlesin isegi korraks, et kui suudaks nüüd selle aastaga korraliku rahapadja alla teenida, siis võiks ju võtta enam mitte ühe kuu vabaks vaid terve aasta! Nii palju oleks kirjutada vaja. Aga eks näis. Praegu pean siiski keskenduma põhilisele, kuni see mulle rahuldust ja rõõmu pakub. Pealegi Leluloost on Hollywood juba mitu osa dokumentaal-multifilmi kokku vändanud. 

Aga mida ikkagi teha kõigi nende asjadega, mida me tegelikkuses ei vaja? On teema küll. Saan ise ka aru, et mida vähem nõusid, seda rohkem korras mu kapid on. Kahte taldrikut oli alati lihtsam puhtana hoida, kui kolme :-)  

Jumala pesupäev

Esmaspäevad on alati nagu väikesed uued algused. Mulle meeldib nädalate juures alati just see esmaspäeva ennelõuna. Eriti kui on selline rutiinne tööperiood juba: november, jaanuar, veebruar... Kus kõik on juba leppinult töösse süvenenud. Siis on esmaspäeva hommik alati nagu uue vao alustamise aeg. Teed nädalaks plaanid, kirjutad eelmisel nädalal tegemata jäänud toimetamised algava nädala peale ümber, mõtled, jood kohvi... Mõnikord tekib tunne, et näed asju hoopis teise külje pealt. Kõik tundub alles lahtine, avatud võimalustele. Kõik tundub alles ees. Nagu Issand ise oleks nädalavahetusel kõik oma pesumasinas puhtaks pesnud. 

See pole muidugi mingi Issanda pesumasin. See on täiesti tavaline Riga 13. Lihtsalt sattusin laupäeval lõpuks ka Männi ärist läbi, mis on ainuke koht maailmas, kus leidub kõike. Või peaaegu kõike. Isegi seda mida Amazonis ega Wishis ei leidu. Kui Maie mõne külaliskunstniku sinna viib, siis mõjub see neile enamasti nagu võlumaailm. Ega mulle endalegi meeldib seal ringi kolada. Siis saad lõpuks aru, mida kõike sul tegelikult tarvis läheb ja et elu mõte seisneb asjades! 

Õnneks olen suutnud oma askeetlikku rida hoida, mille kasuteguri ma korterisse kolides enda jaoks avastasin. Kuigi jah, eelmisel nädalal ei pidanud siiski vastu ja ostsin suhkrutoosi ning kolm taldrikut. Aga need on ka eelmise kuu suurimad tarbekaupade ostud.  Üks taldrik läks lihtsalt katki ja tahtsin juba kuu aega kapis seisnud suhkrupaki lõpuks lahti teha. Kuigi jah, suhkru asemel saab väga edukalt kasutada ka mett. 

Ja sellel kuul pean ostma endale veel ühe tarbeeseme. Suurema poti, sest kohe-kohe jõuab kätte murakaaeg ja kuigi purke olen isegi kogunud, siiski moosi ma väikeses kahe-kolmeliitrises potikeses keeta ei suuda. Lõpuks pole ma mingi võlur. Seda enam, et tegelikult oleks ka ühepajatoidule tarvis suurema mahutavusega kastrulit. Kapsas ei mahu kunagi ära, jääb kuhja poti peale ning pudiseb sealt pliidile ja põrandale. Ning see ei meeldi mulle. 

Aga esmaspäevade juurde tagasi tulles. Esmaspäev on nagu nädala kevad. Iga uus esmaspäev toob endaga kaasa mingi uue võimaluste paljususe. Kuigi põhiasjad jätkuvad sealt, kus nad pühapäeval pooleli jäid. Ikkagi on igasse uude nädalasse oma väike lootusekübe sisse kirjutatud. Ja kuna ma ei tea, kes seda sinna kirjutab, siis võib selle rahus Jumala kraesse sokutada. 

Puhkuse ajal läheb see rutiin aga kuidagi katki ja sassi. Ilmselt sellepärast mulle ka ei meeldi puhkused. Kõik on kuidagi kordineerimata ja täna hommikul näiteks ei saanud ennast mingi nipiga üles. Vaatamata kõigile neile tuhandatele tonnidele tablettidele, mis ma sisse olen ajanud, ärkasin ikkagi väike kramp seljas ja valupisted sääres ning reies. Öösel ju tablette ei võta! Absoluutselt polnud mingit tahtmist end mati pealt püsti veeretada. 

Sellepärast mulle puhkused ja vaheajad vist ei meeldigi, et siis on motivatsioon kerge kaduma. Ma ju tean, et saan päeval rahus kirjutada oma asju, siis vedelengi kella kaheksani põrandal. Vaatan arvutist korvpalli ja oigan. Aga tegelikult jätab see märgi kogu nädalale. Mitte, et ma metsikult rahvatarkustesse usuks, aga tee, mis tahad - kui sa esmaspäeva hommiku maha logeled, siis on nädal ikka kaunikesti suures ohus. 

Täna siiski suutsin lõpuks niigi palju vähemalt, et pärast hommikuputru ja hommikutablette koostasin nimekirja, mis mul täna on tarvis ära teha ja kui kaugele ma selle nädalaga peaksin jõudma. Ader on igatahes maasse löödud ja pesud on masinasse laotud. Eks nüüd näis, kuidas me Issandaga kahasse selle kõik puhtaks pestud saame, et järgmisel nädalal uus masinatäis pessu saata.

sada täis

Sajas postitus! Ei kujuta ettegi, mida siia peaks kirjutama? Ja hoidku taevas, kui 200 peaks veel kunagi täis saama. Siis süttib internet põlema ja plahvatab? 

Viimastel päevadel on mind tabanud hea ilm, hea muusika, head inimesed. Alates tantsurahvast ja lõpetades mõnede uute tuttavatega, kes panevad pileteid ümbriku sisse ja kutsuvad head muusikat kuulama. 

Pühapäev on muidugi kirikureiside päev. Seega jälle Tapa. Päikesest pleekinud ja roidumusest rammetu. Bussijaama juurest hiilib kodutu taaraautomaadi ligi. Kott pudeleist pungil. Tundub, et 10 paiku puhkeb korralik pidu. Ettevalmistused igatahes käivad. Praegu on küll olek üsna linta-lonta. Nii kurb ja nii pidulik, kui üks taararetk olla saab. Kuidas selliseid aidata? Või ei tohiks ma autonina lihtsalt taaraautomaadi poole parkida? Ikka kiriku poole? Aga sealt paistab päike. 

Lugesin vahepeal oma tablettide instruktsioonid läbi ja päris kohutav, millised kõrvalmõjud mind nüüd tabada võivad. Alates hallutsinatsioonidest ja lõpetades mao- ning maksakahjustustega. Suguvõimetusest ma parem ei räägigi. Poleks mingi ime, kui ma mingil hetkel kiilaks variseks ja surnult maha langeks. Aga samas - ei saa salata - selg ja jalg on talutavaks muutunud. Eile avastasin, et saan isegi kummarduda ja kätega põlvi puudutada. Kuigi kunagi sain kätega lausa varbaid katsuda. Aga sinna läheb veel aega. Paarikümne tableti jagu kindlasti. 

Järgmine klient taaraautomaadi juurde on jalgrattaga naisterahvas. Kaunis pleekinud välimusega. Aga kindlasti ei panusta tema kella kümnesele poekülastusele. Kotid on korralikud. Pigem elab ta äärelinnas ja kasvatab kolme-nelja last. Palju on limonaadipudeleid. Ja tegelikult on ratas ka väga korralik. Mittetagastatavad pudelid paneb ta kotti tagasi ja koti pakiraamil asuvasse korvi. Edasi sõidab ta Mahima poole. 

Taaraautomaat ootab järgmist klienti, aga teda ei tule. Tuleb hoopis vanem naisterahvas väikese käekotiga ja püüab vastu äärekivi talla alt midagi lahti kraapida. Aga tema suund pole taaraautomaat. Tema ootab midagi? Või kedagi. Selles suhtes mulle peegelklaasidega prillid ikka meeldivad, et võin jumala rahus ja häbenematult vahtida inimesi nende igapäevases tegevuses. Okei. Ükskord rannas vaatasin ka bikiinides naisterahvast. Aga jäägu see meie vahele. :-)

Nüüd ei juhtu ilmselt tükil ajal midagi. Kedagi ei liigu. Vanem naine ootab endiselt, aga ta on ka tardunud staatikasse. Teda ei ole huvitav vaadata. Ja juba tulebki auto talle järele. Hyndai. Heh. Hyndaist ronib välja samaealine naine ja tagaluugist ilmuvad taarakotid. Läheb taaratamiseks. Enamasti veepudelid, aga sekka ka sprite ja õlu. Üks naistest hoiab kotti ja teine laob pudeleid automaati. Miskipärast raputab autojuht iga natukese aja tagant pead ja seletab midagi energiliselt. (Oleks mul ka peegelklaasidega salamikrofon!) Üks pudel ei kõlba, see läheb pakendikonteinerisse. Naised istuvad autosse ja lahkuvad. 

Ronin autost välja ja kohendan ortoosi. Ei saagi aru, kas kerge raskustunne kõhus tekib vööst või tablettidest. Ilmselt tablettidest ikkagi. Selline maovalu moodi tunne. Ei ole halba heata. Ega see autos kükitamine ka asja paremaks ei tee. Poolteist tundi on veel ees. Peaksin tegema ühe jalutuskäigu jälle. Eilne Dagöle kaasanõtkumine tegi näiteks jala kõvasti paremaks. 

Seekordne sada siis sedamoodi. Kõik juubelid ei pea lõppema tordiga küünalde alleel. Loodame, et mul jätkub meelekindlust enda eluriismeid siia üles märkida ikkagi pikemalt, kui suvekuudeks. Ei ühtegi päeva reata. Seda enam, et noortelugu valmib heas tempos. Ilmselt jõuan ikka teise tekstigi veel juuli lõpuks valmis. Ka sinna on ladestunud juba kõvasti materjali. Tähemärkide keskmine kõigub päevas ja selle järgi on raske prognoosida. Järgmine nädal on täielikult kirjutamise nädal. Forresteri rõõmuks. Ja ei ühtegi sõitu peale emaga seonduvate. Hea on niimoodi. 

wargamäe veerel

Vargmäe. Juba Albus hakkavad mälestused pihta. Ei ole paika ega vaadet, millega midagi ei seostuks. 

Viimased paar aastat on mind hakanud kummitama Jussi lugu. Millest saaks kena lõpu oma saagadele. Triloogia neljas osa - või midagi sellist? Wargamäe veerel - Jussi lugu. 

On kahe teatriga õrnalt ka juttu olnud, aga häda selles, et pole nagu aega aktiivselt tegutsema hakata. Järgmisel suvel peaksin jälle Lõunas olema. Siis jääb üle 23 aasta suvi. Loomulikult oleks kena kellegagi käed lüüa, aga kuidagi kisub kangesti projekti poole.

Projektis on alati sümbioosi. Mõned projektid on muutunud peaaegu perekonnaks, kus üksteisest lahkutakse lõpus pisarsilmi.  Mõned on omamoodi väga pedagoogilised projektid, kus õpib palju uusi asju. Kus üksteist hakatakse lugema ja arendatakse mingeid leide koos edasi. Mõned projektid on olnud filosoofilised ja endassevaatavad. Igasugust on olnud. Ja ühtegi tööd ei kahetse küünevõrragi. Igaüks neist on midagi õpetanud ja omal moel rikkamaks muutnud. Ka õnnelikuks. Õnnelikumaks?

Aga Jussi lugu lausa kisendab lava järele. Või mulle lihtsalt meeldivad kõrvaltegelased ja nende fookusse tõstmine? Enamasti jäävad kõrvaltegelased kuidagi virelema ja suurelt motiveerimata. Ja ega ei olegi suures loos ruumi ju! Nad on kõrval. Nad on vahendid, et kangelaste lugu jutustada. Aga kangelased on ikka Pearu, Andres, Indrek, Krõõt... Võib olla nüüd pisut ka seintega sulandunud Mari vari. Karusoo tõstis isegi saunanaise peategelaseks. Märka kirjutas terve huvitava monoloogi ka Lambasihvrile. Isegi Pollo on kaunis kesklava lähedale pääsenud mõnedel hetkedel. Aga sauna Madis ja Juss pole kesklavale saanud. 

Mehed, kes seisavad kõrval. Mehed, kelle sõna ei maksa. Mehed, kes mõlemad omal moel põgenevad maailma ebaõigluse ja ülekohtu eest. Üks filosoofiliselt kogemuste tarkusse ja teine silmusesse kuuseoksal.  Kuuse, mille Andres hiljem maha võtab ja kivide lõhkumiseks ära põletab. Nendesamade kivide, mille kild Indrekule hiljem pihku satub, kui ta Andrest visata tahab, aga tabab oma ema Mari. Saatuslik kivitabamus, mida Mari kolmandas osas meenutab, kui Indrek peaks linnast talle rohtu tooma, sest just see valu leiab saatusliku seose tolle kivitabamuse, kuuse ja Jussiga. (Kuigi pigem on ilmselt tegemist vähiga?) Aga imekaunis kompositsioon - Juss jõuab ringiga Mari surmani välja. 

Ühesõnaga käisin täna sealtkandist läbi ja vaatasin üle paar kohta, kus minu andmetel veel mängitud pole. Tegelikult - lõpus mõtlesin, et äkki peaks Jussi lugu just kuskil aia ääres olema. Vargamäe veerekesel? Kuskil aianurgas?

Siin siis kolm võimalikku vaadet Vargamäe varjatud külgedele, kus ka dekoratsioon mingil määral olemas. Natuke vaatasin ka õunaaeda, aga seal tekib mingi resonants parklaga. Samas on mul kõige suurem probleem ikkagi see, kes on Juss? Mis asju ta ajab ja millist tõde otsib - sellega olen tegelenud, aga kes teda mängiks? 

kodu, kallis kodu

Kui üleeile Tallinnast tagasi jõudsin pärast oma mitmepäevaseid rännakuid ja avasin suure toa akna ning tundsin, kuidas niined lõhnavad - magusrammusalt nagu inglise puding, siis sain järsku aru, miks eestlased armastavad laulu - ma tahaksin kodus olla-lal-lal-laa! Põrguhea oli end põrandale välja sirutada ja natuke aega lage vahtida ja jalgu ja selga venitada. Pea käis pärnaõite lõhnast ringi ja võib olla ka sellest, et viimastel päevadel pole kuigi palju söönud. 

Ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldi reisida, aga midagi pööraselt võluvat on hetkes, kui tõstad oma kotid tuppa, paned pesu pesema ja muusika mängima ning kõnnid paljalt mööda tube pärast dushi alt läbi libisemist, ainult rätik ümber. Eriti veel selliste ilmadega -  jälle sinuga koos, sume on öö...  Aga siin pole valgust peale selle, mis tuuled on puhunud - kaude sünge roheluse ja looklevate sammalradade... Või kuidas see Keatsi Ood ööbikule oligi?

Tegelikult olen nüüd juba hakanud nende kuumadega ära harjuma. Õhtud on nagu augustis või kuskil Türgis või Prantsusmaal. Raske on muidugi hommikul vara üles saada, kui alles pool üks, pool kaks magama lähed - aga lõpuks on see vaid paar kuud ja siis pole patt mingil perioodil ka väiksema ööunega leppida. Küll me talvel jälle magame! 

Eile kirjutasin terve päeva. Milline nauding see tegelikult oli! Kui ei pea üldse mõtlema vaid sõrmed ise libisevad üle klahvide. Ma ei ütleks, et Forrester oleks minuga rahul olnud juba. Ei, ta ei oleks veel "kuulnud", kuidas ma kirjutan, aga kui ma paar päeva veel end lahti klõbistan ning kuskile sinnamaani jõuan, kus mul kõik enam peas väga selgelt läbi mõeldud pole, hakkab tööle kõhutunne ja siis saab lahmida. Siis võib Forrester ka kuulda, "kuidas" ma kirjutan. Aga ikkagi on mõnus! Nagu kunagi alguses, kui kirjutamine veel rõõmu valmistas ja tööks polnud muutunud.

Täna kirjutasin natuke hommikul, aga pidin arstil käima ja veel ei tekkinud seda kergust ega silda sõrmede ning meelete vahel, mida kirglikumaks kirjutamiseks tarvis läheb. Nüüd olen kurguni igasuguseid erinevaid valuvaigisteid täis topitud ja ainult kohtlaselt lõbus on olla. Ja natuke uimane ka  - selline sissetehtud baklažaani tunne. Nagu ülekeedetud kapsas või spinat. Aga loodetavasti läheb see mööda. Vähemalt ei löö silmadest enam tuld välja iga liigutuse peale, mida valesti teen. Tamara arvas, et ma olen kõver nagu küsimärk. Naljatilk. Küsimärk on ikka kõvasti kõveram. Aga kõik proovid said võetud ja eks siis näis. Ja kuna ta seletas ära ka ortoosi kasutamise mõtte, siis seekord usaldan teda kiropraktikust rohkem. Seda enam, et ka teised on rääkinud, et neid see küll aitas. Ei pea ju liialdama ja võimlen ma ikkagi edasi. 

Eile tegin lõunaks endale tomatisuppi. Olen ostnud mõnikord seda Salvesti tomatisuppi: 

Isegi maitseb ja puha, aga väikese kausikese kohta tundub natuke põhjendamatult kallis. Tartusse sõites hakkasin kuidagi mõtlema, et miks põrgu pärast ma ise ei või midagi sarnast kokku keevitada. Ja mõtlesingi mingi retsepti välja. Põhimõtteliselt võin jagada:

üks sibul

üks kuni kaks küüslauguküünt

natuke võid

kaks 400grammist purki purustatud tomateid

üks teelusikatäis teravat piprakastet

basiilikut

teelusikatäis mett

soola

kergelt pipart ja punet, kui basiilikust väheks jääb ja siis veel kõike, mis pähe tuleb ning külmkapis jõude vedeleb, riknemist oodates. Minul oli näiteks ühes purgipõhjas Salvesti sügisesalatit. Loopisin selle ka sisse. Natuke hakkisin oliive ja marineeritud kurki. Kiusatus oli ka mozarellat natuke tükeldada, aga veel ei hakanud. Täna proovin väiksema portsjoniga ära, kuidas toimib? Mozarella ei peaks ju sulama? Eks siis kunagi jagan ka seda salatarkust. 

Põhimõte lihtne - kuumutad võiga potipõhjas hakitud sibula ja küüslaugu läbi, kallad purustatud tomatid peale ning segad kõige muu möglaga läbi. Tulemus oli igal juhul parem, kui see Salvesti ökoloogiline. Siiski - ettevaatust - mul on mingi Berraki terav piprakaste ja see on päris kuri vürts. Panin supilusikatäie ja nõks on võib olla mittevürtslasele veidi speissi. Seega - vürtsitagem ikka vastavalt oma maitsemeelele. Endal tekkis mõte, et järgmisel korral proovin Tom Ymi pastaga hoopis teritada. Eks näis. Kindlasti tuleks kasuks ka paprika, pepperoni ja muu tahkem staff. Eks seda faktuursust saab ise timmida, aga jah - kellele meeldib kana, kellele tütar:-) Mina olin igal juhul enda supist ilges sillas. Aga mulle lihtsalt maitsebki tomatisupp pööraselt. 

Välja nägi midagi sellist. Nüüd on nädalavahetus hooleta. Sest mingis meeltesegaduses ostsin ka minutipihve jälle ja need teen endale väikseks vahepalaks. Üldse - on selline taevalik tunne: keeta hommikul putru ja kohvi ja apelsinidest mahla pressida ja aega on kaheksa jalaga segada ja akna taga ülbitseb suvi... Ja minu kasutuses on 30 päeva, et kirjutada ainult seda, mida hing ihkab. Ilma igasuguse kohustuseta. Mida see inimene veel oskab tahta? Kuud taevasse? Isegi see on olemas:-)

Hea küll, võib olla on see eufooriline meeleolu pisut kantud ka kõigest sellest valuvaigistite kokteilist, mille Tamara mulle kokku keevitas. Aga suunurgad kohe ise kisuvad kõrvade taha kaardu. Ikkagi - kodu, kallis kodu! Ja 30 päeva vastutustundetut kirjutamist. 

indekseeritud igatsus (katse 2)

Tegelikult algab kõik taas Petserimaa igatsusest ja Kellyst, kes arvas, et oleks huvitav teha trupi liikmetel väiksed isiklikud klipid ja igatsust lahti mõtestada. Iseenesest väga armas mõte, kui inimene mõtleb natuke ka abstraktsetel teemadel. Ei pea ju kogu aeg lugema päevi ja raha. Või - hoidku taevas - mõlemaid korraga! Mõnikord võiks ju mõelda ka - kes me oleme, mida me tunneme ja mis meid puudutab või liigutab?

Igatsuse puhul on ilmselt kõige tüüpilisem tunnus see, et ta mõjub haigusena. Igatsusel on täiesti olemasolevad sümptomid ning ka ravi. Kindlasti võib siin vaielda, et kas siis kõik emotsioonid on haigused? Aga mulle tundub küll, et on. Ega mul muidugi vettpidavaid tõendeid ei ole. Ma ei ole teinud laborikatseid, analüüse ega testinud küülikute peal, et kuidas see igatsuse värk toimib jne. Ei mingeid valimeid ega testgruppe. Lihtsalt arvan nii - igasugused tunded on emotsionaalsuse sümptomid.

Tegelikult on ju meie sees üks galerii tundeid, millede vahel kõõlub ringi sõita meie sisemine autobuss? Või rong? Või emotsionaalne lift? Lift vist on ikkagi loogilisem, sest me oleme inimesena ju vertikaalsed olendid. Ja madalamad emotsioonid kolivad sageli kubemesse. Allpool kubemepiirkonda pole  ma isiklikult küll tundeid tuvastada suutnud. Hea küll - külm varvastes... Aga sel pole suurt pistmist emotsionaalsusega. Lihtsalt külm ju.

Mõnikord võib mingi emotsioon siiski väljundi jalgadesse suunata. Ja ma ei mõtle jalgpalli. Mõtlen neile momentidele, mille kohta vanarahvas armastab öelda, et sellist käitumist ei tolereerita ega andestata isegi surnule. Et kes seda teeb, sellel kasvab jalg hauast välja või nii. Selle koha pealt tuleb kohe meelde kunagi palju meelepaha tekitanud ERMi atraktsioon, kus jalaga lüües sai tahvlile kuvada infot. Ma saan selle eetilisest küsitavusest väga hästi aru, aga siin tekkis minu jaoks tagantjärele topeltmoraal. Kui ma vaatan neid autosid, mille tagaluuk avaneb autole jalaga pärakule rõhudes? Kummalisel kombel selle puhul ei tekkinud üldrahvalikku poleemikat, et kas see ei madalda inimväärikust. 

Ilmselt on ERMi puhul tegu rahvusliku väärtusega ja auto puhul ilmselt siis millegi nii väärituga, et me ei ei tunne endas mingit tõrget teda jalaga togida. Nagu see vürstitar, kes ei pidanud orja isegi nii palju inimeseks, et häbeneda tema juuresolekul lahti riietuda. Riidekappi, lauda ja nagi me ju ei häbene. Aga see ongi väga keeruline probleem. Ilmselt nõuaks selle lahendamine tervet akadeemikute rügementi teadusväeosas. 

Aga emotsioonide ning igatsuse juurde tagasi tulles - ka väärikus ja au on vaid emotsioonid. Ja kuigi ma saan aru, et ülekohtune neid haigusteks nimetada, siiski on nad minu määratluse järgi pika ajaperioodi jooksul väljakujunenud kroonilised tõved. Kuigi healoomulised nagu mõnikord ka kasvajad. 

Igatsuse puhul on tekkepõhjus lihtne. Inimesel on midagi olnud, mis on mõjunud talle positiivselt ja ta jääb sellest ilma. Loomulikult tekib inimese hinge tühimik, mis tuleb millegagi täita. Aga need täidised on erinevate igatsuste puhul ikka pagana erinevad. Ühel puhul aitab söömine, teisel juhul pole korralikust peatäiestki abi.

Igatsus vanemate ja üldse lähedaste järele on ilmselt kõige kroonilisem ja raskem vorm. Samas, kui igatsus päikese või soojuse järele on selline põgus ja kiiresti mööduv nagu kerge kevadine külmetus. Aga igatsus maa järele? Siin tekivad nüüd käärid - ühelt poolt on see nagu loogiline, et inimesel on kuskil tema pidepunkt, aga Petserimaa puhul pole asi veel nii hull ning võimatu, et me sinna füüsiliselt elama asuda ei saaks. Iseasi, kas see on enam see maa mida igatseme ja siin tekib nüüd see kõige raskem koht igatsuse juures. Kui me igatseme midagi või kedagi, mida/keda enam olemas ei ole. Selle ravina ma näen ainult kas tuimenemist või surma. 

Igal juhul on igatsus kaunis indekseerimatu. Ma võiks koostada exeli tabeli ja lahterdada sinna sadu erinevaid igatsusi, aga ega me sellest keegi midagi targemaks ei saaks. See oleks samasugune mäng nagu valitsuse eelarveprojekt. Tegelikult puuduks sellisel igatsuse lahterdamisel samamoodi igasugune side päris eluga nagu rahandusministeeriumi eelarveprojektil. 

Mis igatsuse vastu aitab? Olles nüüd erinevaid igatsuse vorme seda Petserimaa teksti kirjutades läbi elanud, siis võin öelda, et ainus, mis igatsust ravib on see, kui me kõike liiga tõsiselt ei võta. Igatsusega on nagu kõigi tõsiste asjadega - kui me laseme neil võimust võtta, siis muutub ta kannatuseks ja valuks ning selle kätte võib tõesti koolda. Aga kui suuta enda igatsuse ja valu üle naerda, siis on veel lootust. 

Üldse on enda üle naermine üks parimaid ravimeid kõigi tõsiste emotsionaalsete tõvede vastu, mida ma tean. Igatsuse, kurbuse, hingevalu, armastuse, pettumise, kibestumise... Kõige, kõige negatiivse vastu on üks parimaid vaktsiine - naer. Lihtsalt alati on seda momenti raske ise üles leida, mis selles süvenenud haiguses naljakat on. Siis tuleb hambad ristis enda üle muiata katsuda ja kui juba kerge põhjuski leida, ning endal veidigi muhelema juba ajab, siis edasi avaneb tee ainult paranemisele. 

Muidugi on ka teine võimalus - aeg, mis ravib kõik haavad. Aga see võib kesta aastaid. Erinevatel haigustel on erinev aeg, mis teda ravib. Ja igatsuse puhul võib ennem surm vastu tulla, kui paranemise aeg kätte jõuab. Sellepärast soovitan isiklikult küll alati naeru. Eneseirooniat ja enda üle naermist. Paranemine on mõnikord valus nagu hamba aeglane väljasikutamine - aga lõpuks oled terve ja valmis uue igatsuse, hingevalu, armastuse või pettumusega rinda pistma. Ja mis peamine - oled vähemalt elus.