indekseeritud igatsus (katse 2)

Tegelikult algab kõik taas Petserimaa igatsusest ja Kellyst, kes arvas, et oleks huvitav teha trupi liikmetel väiksed isiklikud klipid ja igatsust lahti mõtestada. Iseenesest väga armas mõte, kui inimene mõtleb natuke ka abstraktsetel teemadel. Ei pea ju kogu aeg lugema päevi ja raha. Või - hoidku taevas - mõlemaid korraga! Mõnikord võiks ju mõelda ka - kes me oleme, mida me tunneme ja mis meid puudutab või liigutab?

Igatsuse puhul on ilmselt kõige tüüpilisem tunnus see, et ta mõjub haigusena. Igatsusel on täiesti olemasolevad sümptomid ning ka ravi. Kindlasti võib siin vaielda, et kas siis kõik emotsioonid on haigused? Aga mulle tundub küll, et on. Ega mul muidugi vettpidavaid tõendeid ei ole. Ma ei ole teinud laborikatseid, analüüse ega testinud küülikute peal, et kuidas see igatsuse värk toimib jne. Ei mingeid valimeid ega testgruppe. Lihtsalt arvan nii - igasugused tunded on emotsionaalsuse sümptomid.

Tegelikult on ju meie sees üks galerii tundeid, millede vahel kõõlub ringi sõita meie sisemine autobuss? Või rong? Või emotsionaalne lift? Lift vist on ikkagi loogilisem, sest me oleme inimesena ju vertikaalsed olendid. Ja madalamad emotsioonid kolivad sageli kubemesse. Allpool kubemepiirkonda pole  ma isiklikult küll tundeid tuvastada suutnud. Hea küll - külm varvastes... Aga sel pole suurt pistmist emotsionaalsusega. Lihtsalt külm ju.

Mõnikord võib mingi emotsioon siiski väljundi jalgadesse suunata. Ja ma ei mõtle jalgpalli. Mõtlen neile momentidele, mille kohta vanarahvas armastab öelda, et sellist käitumist ei tolereerita ega andestata isegi surnule. Et kes seda teeb, sellel kasvab jalg hauast välja või nii. Selle koha pealt tuleb kohe meelde kunagi palju meelepaha tekitanud ERMi atraktsioon, kus jalaga lüües sai tahvlile kuvada infot. Ma saan selle eetilisest küsitavusest väga hästi aru, aga siin tekkis minu jaoks tagantjärele topeltmoraal. Kui ma vaatan neid autosid, mille tagaluuk avaneb autole jalaga pärakule rõhudes? Kummalisel kombel selle puhul ei tekkinud üldrahvalikku poleemikat, et kas see ei madalda inimväärikust. 

Ilmselt on ERMi puhul tegu rahvusliku väärtusega ja auto puhul ilmselt siis millegi nii väärituga, et me ei ei tunne endas mingit tõrget teda jalaga togida. Nagu see vürstitar, kes ei pidanud orja isegi nii palju inimeseks, et häbeneda tema juuresolekul lahti riietuda. Riidekappi, lauda ja nagi me ju ei häbene. Aga see ongi väga keeruline probleem. Ilmselt nõuaks selle lahendamine tervet akadeemikute rügementi teadusväeosas. 

Aga emotsioonide ning igatsuse juurde tagasi tulles - ka väärikus ja au on vaid emotsioonid. Ja kuigi ma saan aru, et ülekohtune neid haigusteks nimetada, siiski on nad minu määratluse järgi pika ajaperioodi jooksul väljakujunenud kroonilised tõved. Kuigi healoomulised nagu mõnikord ka kasvajad. 

Igatsuse puhul on tekkepõhjus lihtne. Inimesel on midagi olnud, mis on mõjunud talle positiivselt ja ta jääb sellest ilma. Loomulikult tekib inimese hinge tühimik, mis tuleb millegagi täita. Aga need täidised on erinevate igatsuste puhul ikka pagana erinevad. Ühel puhul aitab söömine, teisel juhul pole korralikust peatäiestki abi.

Igatsus vanemate ja üldse lähedaste järele on ilmselt kõige kroonilisem ja raskem vorm. Samas, kui igatsus päikese või soojuse järele on selline põgus ja kiiresti mööduv nagu kerge kevadine külmetus. Aga igatsus maa järele? Siin tekivad nüüd käärid - ühelt poolt on see nagu loogiline, et inimesel on kuskil tema pidepunkt, aga Petserimaa puhul pole asi veel nii hull ning võimatu, et me sinna füüsiliselt elama asuda ei saaks. Iseasi, kas see on enam see maa mida igatseme ja siin tekib nüüd see kõige raskem koht igatsuse juures. Kui me igatseme midagi või kedagi, mida/keda enam olemas ei ole. Selle ravina ma näen ainult kas tuimenemist või surma. 

Igal juhul on igatsus kaunis indekseerimatu. Ma võiks koostada exeli tabeli ja lahterdada sinna sadu erinevaid igatsusi, aga ega me sellest keegi midagi targemaks ei saaks. See oleks samasugune mäng nagu valitsuse eelarveprojekt. Tegelikult puuduks sellisel igatsuse lahterdamisel samamoodi igasugune side päris eluga nagu rahandusministeeriumi eelarveprojektil. 

Mis igatsuse vastu aitab? Olles nüüd erinevaid igatsuse vorme seda Petserimaa teksti kirjutades läbi elanud, siis võin öelda, et ainus, mis igatsust ravib on see, kui me kõike liiga tõsiselt ei võta. Igatsusega on nagu kõigi tõsiste asjadega - kui me laseme neil võimust võtta, siis muutub ta kannatuseks ja valuks ning selle kätte võib tõesti koolda. Aga kui suuta enda igatsuse ja valu üle naerda, siis on veel lootust. 

Üldse on enda üle naermine üks parimaid ravimeid kõigi tõsiste emotsionaalsete tõvede vastu, mida ma tean. Igatsuse, kurbuse, hingevalu, armastuse, pettumise, kibestumise... Kõige, kõige negatiivse vastu on üks parimaid vaktsiine - naer. Lihtsalt alati on seda momenti raske ise üles leida, mis selles süvenenud haiguses naljakat on. Siis tuleb hambad ristis enda üle muiata katsuda ja kui juba kerge põhjuski leida, ning endal veidigi muhelema juba ajab, siis edasi avaneb tee ainult paranemisele. 

Muidugi on ka teine võimalus - aeg, mis ravib kõik haavad. Aga see võib kesta aastaid. Erinevatel haigustel on erinev aeg, mis teda ravib. Ja igatsuse puhul võib ennem surm vastu tulla, kui paranemise aeg kätte jõuab. Sellepärast soovitan isiklikult küll alati naeru. Eneseirooniat ja enda üle naermist. Paranemine on mõnikord valus nagu hamba aeglane väljasikutamine - aga lõpuks oled terve ja valmis uue igatsuse, hingevalu, armastuse või pettumusega rinda pistma. Ja mis peamine - oled vähemalt elus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...