Sajas postitus! Ei kujuta ettegi, mida siia peaks kirjutama? Ja hoidku taevas, kui 200 peaks veel kunagi täis saama. Siis süttib internet põlema ja plahvatab?
Viimastel päevadel on mind tabanud hea ilm, hea muusika, head inimesed. Alates tantsurahvast ja lõpetades mõnede uute tuttavatega, kes panevad pileteid ümbriku sisse ja kutsuvad head muusikat kuulama.
Pühapäev on muidugi kirikureiside päev. Seega jälle Tapa. Päikesest pleekinud ja roidumusest rammetu. Bussijaama juurest hiilib kodutu taaraautomaadi ligi. Kott pudeleist pungil. Tundub, et 10 paiku puhkeb korralik pidu. Ettevalmistused igatahes käivad. Praegu on küll olek üsna linta-lonta. Nii kurb ja nii pidulik, kui üks taararetk olla saab. Kuidas selliseid aidata? Või ei tohiks ma autonina lihtsalt taaraautomaadi poole parkida? Ikka kiriku poole? Aga sealt paistab päike.
Lugesin vahepeal oma tablettide instruktsioonid läbi ja päris kohutav, millised kõrvalmõjud mind nüüd tabada võivad. Alates hallutsinatsioonidest ja lõpetades mao- ning maksakahjustustega. Suguvõimetusest ma parem ei räägigi. Poleks mingi ime, kui ma mingil hetkel kiilaks variseks ja surnult maha langeks. Aga samas - ei saa salata - selg ja jalg on talutavaks muutunud. Eile avastasin, et saan isegi kummarduda ja kätega põlvi puudutada. Kuigi kunagi sain kätega lausa varbaid katsuda. Aga sinna läheb veel aega. Paarikümne tableti jagu kindlasti.
Järgmine klient taaraautomaadi juurde on jalgrattaga naisterahvas. Kaunis pleekinud välimusega. Aga kindlasti ei panusta tema kella kümnesele poekülastusele. Kotid on korralikud. Pigem elab ta äärelinnas ja kasvatab kolme-nelja last. Palju on limonaadipudeleid. Ja tegelikult on ratas ka väga korralik. Mittetagastatavad pudelid paneb ta kotti tagasi ja koti pakiraamil asuvasse korvi. Edasi sõidab ta Mahima poole.
Taaraautomaat ootab järgmist klienti, aga teda ei tule. Tuleb hoopis vanem naisterahvas väikese käekotiga ja püüab vastu äärekivi talla alt midagi lahti kraapida. Aga tema suund pole taaraautomaat. Tema ootab midagi? Või kedagi. Selles suhtes mulle peegelklaasidega prillid ikka meeldivad, et võin jumala rahus ja häbenematult vahtida inimesi nende igapäevases tegevuses. Okei. Ükskord rannas vaatasin ka bikiinides naisterahvast. Aga jäägu see meie vahele. :-)
Nüüd ei juhtu ilmselt tükil ajal midagi. Kedagi ei liigu. Vanem naine ootab endiselt, aga ta on ka tardunud staatikasse. Teda ei ole huvitav vaadata. Ja juba tulebki auto talle järele. Hyndai. Heh. Hyndaist ronib välja samaealine naine ja tagaluugist ilmuvad taarakotid. Läheb taaratamiseks. Enamasti veepudelid, aga sekka ka sprite ja õlu. Üks naistest hoiab kotti ja teine laob pudeleid automaati. Miskipärast raputab autojuht iga natukese aja tagant pead ja seletab midagi energiliselt. (Oleks mul ka peegelklaasidega salamikrofon!) Üks pudel ei kõlba, see läheb pakendikonteinerisse. Naised istuvad autosse ja lahkuvad.
Ronin autost välja ja kohendan ortoosi. Ei saagi aru, kas kerge raskustunne kõhus tekib vööst või tablettidest. Ilmselt tablettidest ikkagi. Selline maovalu moodi tunne. Ei ole halba heata. Ega see autos kükitamine ka asja paremaks ei tee. Poolteist tundi on veel ees. Peaksin tegema ühe jalutuskäigu jälle. Eilne Dagöle kaasanõtkumine tegi näiteks jala kõvasti paremaks.
Seekordne sada siis sedamoodi. Kõik juubelid ei pea lõppema tordiga küünalde alleel. Loodame, et mul jätkub meelekindlust enda eluriismeid siia üles märkida ikkagi pikemalt, kui suvekuudeks. Ei ühtegi päeva reata. Seda enam, et noortelugu valmib heas tempos. Ilmselt jõuan ikka teise tekstigi veel juuli lõpuks valmis. Ka sinna on ladestunud juba kõvasti materjali. Tähemärkide keskmine kõigub päevas ja selle järgi on raske prognoosida. Järgmine nädal on täielikult kirjutamise nädal. Forresteri rõõmuks. Ja ei ühtegi sõitu peale emaga seonduvate. Hea on niimoodi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar