wargamäe veerel

Vargmäe. Juba Albus hakkavad mälestused pihta. Ei ole paika ega vaadet, millega midagi ei seostuks. 

Viimased paar aastat on mind hakanud kummitama Jussi lugu. Millest saaks kena lõpu oma saagadele. Triloogia neljas osa - või midagi sellist? Wargamäe veerel - Jussi lugu. 

On kahe teatriga õrnalt ka juttu olnud, aga häda selles, et pole nagu aega aktiivselt tegutsema hakata. Järgmisel suvel peaksin jälle Lõunas olema. Siis jääb üle 23 aasta suvi. Loomulikult oleks kena kellegagi käed lüüa, aga kuidagi kisub kangesti projekti poole.

Projektis on alati sümbioosi. Mõned projektid on muutunud peaaegu perekonnaks, kus üksteisest lahkutakse lõpus pisarsilmi.  Mõned on omamoodi väga pedagoogilised projektid, kus õpib palju uusi asju. Kus üksteist hakatakse lugema ja arendatakse mingeid leide koos edasi. Mõned projektid on olnud filosoofilised ja endassevaatavad. Igasugust on olnud. Ja ühtegi tööd ei kahetse küünevõrragi. Igaüks neist on midagi õpetanud ja omal moel rikkamaks muutnud. Ka õnnelikuks. Õnnelikumaks?

Aga Jussi lugu lausa kisendab lava järele. Või mulle lihtsalt meeldivad kõrvaltegelased ja nende fookusse tõstmine? Enamasti jäävad kõrvaltegelased kuidagi virelema ja suurelt motiveerimata. Ja ega ei olegi suures loos ruumi ju! Nad on kõrval. Nad on vahendid, et kangelaste lugu jutustada. Aga kangelased on ikka Pearu, Andres, Indrek, Krõõt... Võib olla nüüd pisut ka seintega sulandunud Mari vari. Karusoo tõstis isegi saunanaise peategelaseks. Märka kirjutas terve huvitava monoloogi ka Lambasihvrile. Isegi Pollo on kaunis kesklava lähedale pääsenud mõnedel hetkedel. Aga sauna Madis ja Juss pole kesklavale saanud. 

Mehed, kes seisavad kõrval. Mehed, kelle sõna ei maksa. Mehed, kes mõlemad omal moel põgenevad maailma ebaõigluse ja ülekohtu eest. Üks filosoofiliselt kogemuste tarkusse ja teine silmusesse kuuseoksal.  Kuuse, mille Andres hiljem maha võtab ja kivide lõhkumiseks ära põletab. Nendesamade kivide, mille kild Indrekule hiljem pihku satub, kui ta Andrest visata tahab, aga tabab oma ema Mari. Saatuslik kivitabamus, mida Mari kolmandas osas meenutab, kui Indrek peaks linnast talle rohtu tooma, sest just see valu leiab saatusliku seose tolle kivitabamuse, kuuse ja Jussiga. (Kuigi pigem on ilmselt tegemist vähiga?) Aga imekaunis kompositsioon - Juss jõuab ringiga Mari surmani välja. 

Ühesõnaga käisin täna sealtkandist läbi ja vaatasin üle paar kohta, kus minu andmetel veel mängitud pole. Tegelikult - lõpus mõtlesin, et äkki peaks Jussi lugu just kuskil aia ääres olema. Vargamäe veerekesel? Kuskil aianurgas?

Siin siis kolm võimalikku vaadet Vargamäe varjatud külgedele, kus ka dekoratsioon mingil määral olemas. Natuke vaatasin ka õunaaeda, aga seal tekib mingi resonants parklaga. Samas on mul kõige suurem probleem ikkagi see, kes on Juss? Mis asju ta ajab ja millist tõde otsib - sellega olen tegelenud, aga kes teda mängiks?