kodu, kallis kodu

Kui üleeile Tallinnast tagasi jõudsin pärast oma mitmepäevaseid rännakuid ja avasin suure toa akna ning tundsin, kuidas niined lõhnavad - magusrammusalt nagu inglise puding, siis sain järsku aru, miks eestlased armastavad laulu - ma tahaksin kodus olla-lal-lal-laa! Põrguhea oli end põrandale välja sirutada ja natuke aega lage vahtida ja jalgu ja selga venitada. Pea käis pärnaõite lõhnast ringi ja võib olla ka sellest, et viimastel päevadel pole kuigi palju söönud. 

Ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldi reisida, aga midagi pööraselt võluvat on hetkes, kui tõstad oma kotid tuppa, paned pesu pesema ja muusika mängima ning kõnnid paljalt mööda tube pärast dushi alt läbi libisemist, ainult rätik ümber. Eriti veel selliste ilmadega -  jälle sinuga koos, sume on öö...  Aga siin pole valgust peale selle, mis tuuled on puhunud - kaude sünge roheluse ja looklevate sammalradade... Või kuidas see Keatsi Ood ööbikule oligi?

Tegelikult olen nüüd juba hakanud nende kuumadega ära harjuma. Õhtud on nagu augustis või kuskil Türgis või Prantsusmaal. Raske on muidugi hommikul vara üles saada, kui alles pool üks, pool kaks magama lähed - aga lõpuks on see vaid paar kuud ja siis pole patt mingil perioodil ka väiksema ööunega leppida. Küll me talvel jälle magame! 

Eile kirjutasin terve päeva. Milline nauding see tegelikult oli! Kui ei pea üldse mõtlema vaid sõrmed ise libisevad üle klahvide. Ma ei ütleks, et Forrester oleks minuga rahul olnud juba. Ei, ta ei oleks veel "kuulnud", kuidas ma kirjutan, aga kui ma paar päeva veel end lahti klõbistan ning kuskile sinnamaani jõuan, kus mul kõik enam peas väga selgelt läbi mõeldud pole, hakkab tööle kõhutunne ja siis saab lahmida. Siis võib Forrester ka kuulda, "kuidas" ma kirjutan. Aga ikkagi on mõnus! Nagu kunagi alguses, kui kirjutamine veel rõõmu valmistas ja tööks polnud muutunud.

Täna kirjutasin natuke hommikul, aga pidin arstil käima ja veel ei tekkinud seda kergust ega silda sõrmede ning meelete vahel, mida kirglikumaks kirjutamiseks tarvis läheb. Nüüd olen kurguni igasuguseid erinevaid valuvaigisteid täis topitud ja ainult kohtlaselt lõbus on olla. Ja natuke uimane ka  - selline sissetehtud baklažaani tunne. Nagu ülekeedetud kapsas või spinat. Aga loodetavasti läheb see mööda. Vähemalt ei löö silmadest enam tuld välja iga liigutuse peale, mida valesti teen. Tamara arvas, et ma olen kõver nagu küsimärk. Naljatilk. Küsimärk on ikka kõvasti kõveram. Aga kõik proovid said võetud ja eks siis näis. Ja kuna ta seletas ära ka ortoosi kasutamise mõtte, siis seekord usaldan teda kiropraktikust rohkem. Seda enam, et ka teised on rääkinud, et neid see küll aitas. Ei pea ju liialdama ja võimlen ma ikkagi edasi. 

Eile tegin lõunaks endale tomatisuppi. Olen ostnud mõnikord seda Salvesti tomatisuppi: 


Isegi maitseb ja puha, aga väikese kausikese kohta tundub natuke põhjendamatult kallis. Tartusse sõites hakkasin kuidagi mõtlema, et miks põrgu pärast ma ise ei või midagi sarnast kokku keevitada. Ja mõtlesingi mingi retsepti välja. Põhimõtteliselt võin jagada:

üks sibul

üks kuni kaks küüslauguküünt

natuke võid

kaks 400grammist purki purustatud tomateid

üks teelusikatäis teravat piprakastet

basiilikut

teelusikatäis mett

soola

kergelt pipart ja punet, kui basiilikust väheks jääb ja siis veel kõike, mis pähe tuleb ning külmkapis jõude vedeleb, riknemist oodates. Minul oli näiteks ühes purgipõhjas Salvesti sügisesalatit. Loopisin selle ka sisse. Natuke hakkisin oliive ja marineeritud kurki. Kiusatus oli ka mozarellat natuke tükeldada, aga veel ei hakanud. Täna proovin väiksema portsjoniga ära, kuidas toimib? Mozarella ei peaks ju sulama? Eks siis kunagi jagan ka seda salatarkust. 

Põhimõte lihtne - kuumutad võiga potipõhjas hakitud sibula ja küüslaugu läbi, kallad purustatud tomatid peale ning segad kõige muu möglaga läbi. Tulemus oli igal juhul parem, kui see Salvesti ökoloogiline. Siiski - ettevaatust - mul on mingi Berraki terav piprakaste ja see on päris kuri vürts. Panin supilusikatäie ja nõks on võib olla mittevürtslasele veidi speissi. Seega - vürtsitagem ikka vastavalt oma maitsemeelele. Endal tekkis mõte, et järgmisel korral proovin Tom Ymi pastaga hoopis teritada. Eks näis. Kindlasti tuleks kasuks ka paprika, pepperoni ja muu tahkem staff. Eks seda faktuursust saab ise timmida, aga jah - kellele meeldib kana, kellele tütar:-) Mina olin igal juhul enda supist ilges sillas. Aga mulle lihtsalt maitsebki tomatisupp pööraselt. 


Välja nägi midagi sellist. Nüüd on nädalavahetus hooleta. Sest mingis meeltesegaduses ostsin ka minutipihve jälle ja need teen endale väikseks vahepalaks. Üldse - on selline taevalik tunne: keeta hommikul putru ja kohvi ja apelsinidest mahla pressida ja aega on kaheksa jalaga segada ja akna taga ülbitseb suvi... Ja minu kasutuses on 30 päeva, et kirjutada ainult seda, mida hing ihkab. Ilma igasuguse kohustuseta. Mida see inimene veel oskab tahta? Kuud taevasse? Isegi see on olemas:-)

Hea küll, võib olla on see eufooriline meeleolu pisut kantud ka kõigest sellest valuvaigistite kokteilist, mille Tamara mulle kokku keevitas. Aga suunurgad kohe ise kisuvad kõrvade taha kaardu. Ikkagi - kodu, kallis kodu! Ja 30 päeva vastutustundetut kirjutamist. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

memm, lumi ja Pandora laegas

  Eile käisin teatris. Vaatasin Eldridge "Algust". Kummalisel kombel avastasin, et meil pole teatri koduleheküljel mainitud lavast...