lennelda priiks

Mulle on alati meeldinud unes lennata. See on iga kord nii erinev, kuidas sa lendad. Mõnikord hakkad kergelt kerkima nagu tainas ja alles natukese aja pärast saad aru, et lendad. Siis, kui pea vastu kuuri räästast ära lööd. Miskipärast assotseerub see vaikne kerkimine alati lapsepõlve koduhooviga. Kuigi olen sedasi unedes lennanud ka mujal. Aga ilmselt oli esimene kord järelikult kunagi lapsepõlves emotsioonina nii tugev.

Teine lendamine on see, kui sa algust ei mäleta ja lendad kiiresti, käed laiali läbi pilvede ning putukad lendavad silma. Kuigi ma ei saa kunagi aru, miks peaks pilvede sees putukad olema? Pilveputukad? See eelneb tavaliselt sellele, kui ärkad kohe varsti üles. Aga see ei ole selline lunastav lendamine. Pärast sellist unes lendamist on tunne nagu poleks korralikult maganudki. 

Kolmas lendamine meeldib mulle kõige rohkem. See algab alati kuskilt aknalaualt õhku tõusmisega. Ja selles unenäos on kätel nagu tiivalöögid. Mitte, et ma rapsiks nendega - aga kui suunad keha kätega hoogu andes, siis liigudki selle hooga sinna suunda. Ega ma ei oskagi seda väga hästi seletada. Aga põhimõtteliselt nagu lind. Lihtsalt ei pea kogu aeg rapsima. Annad hoo ja siis liugled tükk aega. Kummalisel kombel liitub sellega miskipärast hammaste harjamine. Samas jääb  ärgates alati segaseks, et kuidas ma sain kahe käega hoogu anda, kui ma ühega samal ajal hambaid pesin. 

Muidugi on veel kukkumised ja igasugu muud sodi... Aga päris lendamisest meeldib mulle just see viimane - liuglemine läbi õhu. See esimene on ka mõnus, aga seda ma pole enam aastaid näinud. Täna öösel nägin kahjuks seda kihutamist. Seda teist varianti. Ja ärkasin tohutu valusööstu peale seljas. Oli tunne, et nii silmadest, kõrvadest, suust, kui ninast lendab sädemeid välja. Isegi nabast! Olin vist ennast halvasti keeranud ja kuidagi närv lohistas sellise pika ja lõppematu valuhoo läbi keha. Kui ma end püsti veeretasin, siis polnudki nii hull enam. Aga pärast ei julgenud kuidagi magama jääda. Äkki tuleb jälle. Siis lugesin natuke. Vastu hommikut tuli ikkagi uni. 

Ärgates enam polnudki midagi hullu. Nagu tavaliselt. Krõbistasin aga tablette ja tuju oli täitsa rõõmus. Aga kuidagi kahetsus tekkis ja igatsus - näha seda kolmandat lendamist unes. Seda liuglemist. Pole seda ammu näinud. Tegelikult polnud ka seda kihutamist. Üldse on pärast neljakümneseks saamist lendamist unenägudes ebaõiglaselt väheseks jäänud. Ma ei teagi kellele nüüd kaebama peaks. Ainult üksikud korrad tulevad meelde. 

Seda enam meeldivad mulle seebimullid ja lumehelbed. Puulehed sügistuules ja lepatriinud. Ning loomulikult linnud. Aga rohkem just need liuglevad kullid, kured ja haigrud, kui need linnas laperdavad kajakad ja varesed. Viimased mõjuvad rohkem nagu mingi prügi. Kuigi ka prügi on mõnikord tuules lendlemas huvitav jälgida. Siiski - linnakajakad ja linnavaresed ei tekita küll kuskilt otsast seda lendamise tunnet. Nende puhul ei ole priiks lendlemisega midagi pistmist. Pigem lendelevad nad orjusse. Ja miks me neid ei seedi on ilmselt see, et nad tuletavad meile meelde, millised argipäevade orjad me ise oleme. Kui maiselt me mõnikord hoiame maapinnast varvastega kinni, et mitte õhku kerkida. Me oleme mõnikord ikka sellised realistid, et karju appi. Kuigi võiksime lahti lasta ja priiks lennelda. 

Aga unes lendamisel pole kunagi pistmist selle hirmuga, et sa võid taevasse kukkuda. Isegi see pilvedes kihutamine ei tekita kunagi hirmu. Lendamise akt unes on iseenesest vaba. Kuigi võib lõppeda silmipimestava ja kõrvulukustava valusööstuga:-)

Võib olla oli häda ka selles, et käisime eile rannas Tegelase ja ta sõpradega. Kaks autot oli noori daame täis pakitud. Liisa sõitis enda seltskonnaga ees ja meie hängisime järel. MyHits teeb alati meele rõõmsaks. Eriti, kui ta valjuks keerata nagu mu reisikaaslased tellisid. Omamoodi napakas oli ka. Iga teine või kolmas lugu oli kaver mõnest mu noorusaegade loost. Või loost, mida ma originaalis olin kuulnud natuke rohkem alasti vormis. 

Rannas panin klapid pähe, et noored end vabamalt tunneksid ja püüdsin natuke kirjutada. Aga päike oli pööraselt kiuslik. Suutsin arvutis tekitada ülikontrastsuse, mida õhtul siis seadest tagasi toppida üritasin. Aga mingil hetkel lülitasin siiski muusika välja ja kuulasin millest siis tänased teismelised räägivad? Klapid hoidsin igaks petteks ikka peas. Ja siis ma kuulsin nii mõndagi, mis polnud minu kõrvadele määratud. 

Siiski ei hakka ma siinkohal kõige puudutavamat ja valusamat lugu ümber jutustama. Seda enam, et kuulsin seda pealt pettusega pooleks ja ka 13 aastastel on ka õigus konfidentsiaalsusele. Aga põhiolemuselt jäävad noored ikka ja alati samadesse probleemidesse. Armastus, segadus, pettumus ja kõik need tunded, mida nad läbi elavad  ja mis antud ajahetkel on maailma kõige suuremad ning olulisemad! Mis on ka tõsi. Nad elavad seda kõike ju esimesi kord läbi. Esimene valu on alati kõige valusam. Esimene armastus kõige puhtam ja esimene pettumus lõikab hinge viiludeks nagu saia või sepiku. 

Aga ikkagi - vaatamata kõigele, miks me nii harva lendame? Unes ja ilmsi. Miks me püüame kõigest maisest kinni hoida? Miks me unustame kuidas olid tunded siis, kui me neid esimesi kordi läbi elasime? Kas see on ainult enesekaitse? Või ikkagi hirm? Hirm midagi kaotada? Midagi pöördumatult kaotada? Või hirm uuesti haiget saada nagu esimest korda? Või kisub meid mingi raskus maadligi nagu kekslemise puhulgi?

...ennast näeb ja teisi
kui näeb, et jääb üks sein
vahepeale
kerkib hiigelvalgusfoor
punav silm vaid su pool
jah...

Lase rohelist, vilguta kollastki
kuigi sa mitmeid neid
ei puutu iialgi
mis peidus teiselpool
peeglike seina peal teab
kes on prii...
kes on prii?

lennelda priiks


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...