Paranemise ime hakkab hommikul. Kõigepealt rooman kööki ja pistan pintslisse banaani ning suure klaasitäie laimivett. Siis krõbistan tablette. Siis seljavöö. Poole tunniga hakkab juba sedavõrd parem, et julgen dushi alla minna. Siis kohv ja kirjutamine.
Täna sain juba kena lahmaka stseeni kirjutatud, aga ikka aeglane. Eile tulin muidugi ka kaunis hilja Reigo sünnipäevalt. Samas väga värskendav oli niimoodi kodust välja roomata. Ja pealegi - kõige parem ravi on alati naermine ja seda eile sai. Siin siis minu kaetud hommikusöögilauake :-)
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis kõigist neist hüljatud olenditest, keda ma eilsel lühikeste pükste jahil kohtasin. Eile saabus lihtsalt olukord, kus kõik mu lühikesed püksid olid korraga pesus. Salapärasel kombel on mu garderoobis kahtlaselt vähe heledaid riideid, milline viga tuleb parandada. Aga nii põuasel ajal ei tihka ju vett iga üksiku püksipaari pesemiseks eraldi kulutada. Igal juhul tundus arukam lahendus kammida läbi kõik taaskasutuspoed.
Siin siis riiulitäis kunagiseid laste lemmikloomi, kes on tänaseks hüljatud ja leidnud koha riiulis, kus nad ootavad uut elu. Kuigi ma kahtlustan, et paljud neist rändavad siiski lihtsalt prügimäele.
Veidi lohutavam oli pilt kõrvalpoes, kus pehmed loomakesed pikutasid suures kastis ja nende hulgas oli ilmselt juba varem korda saadetud valikuline genotsiid. Järel olid parimad. Kusjuures nad ise ei näe üldse nii nukrad ja kurvad välja, kui arvata võiks.
Kindlasti pälvib erilist tähelepanu see lapikleidis tüdruk, kelle suured mustad silmad maailma armastust ja uudishimu kiirgavad. Imekaunis olend. Mul oli kohe kahju, et ma lühikesi pükse rohkem vajasin, kui seda nukku. Seda enam, et mul ei ole hetkel kodus ühtegi pehmet loomakest. Siin ta siis suuremas plaanis:
Küllap kunagi jõuab ka minu diivanile mõni neist hüljatud olenditest. Üks karuke juba kummitas mind öösel unes. Aga ma olin tugev. Tahtsingi lihtsalt hoiatada, et neisse ei tohi süveneda. Kui neid ükshaaval kätte võtta ja neile silma vaadata, siis võib see lõppeda päris kohutava fiaskoga. Minul oli eile õhtul ikka päris raske sealt lahkuda. Ja üks väike, imelike kõõrdi-vaatavate silmadega karuke leidis tõesti tee ka minu unenäkku.
Kindlasti on selles maailmas peidus üks armas lavalugu. Rekvisiit ootab juba poes. Samas - natuke on hirmus ka see, et millised taustalood sealt välja joonistuda võivad. See võib ju pealtnäha tunduda nunnu-maailm, aga ka Pandorale kaasa pandud laegas oli pealtnäha ilus. Kui Prometheuse vend selle avas, selgus tegelikkus - ja see ei pruugi alati kõige kaunim olla. Peaasi, et ma seda kaant liiga vara ehmatusest kinni tagasi ei lükkaks ja laseksin ka lootusel välja pääseda.
Kusjuures - puhkus on tõesti saatanast. Viimastel päevadel rändab mu mõtetes nii palju erinevaid lugusid. Mõtlesin isegi korraks, et kui suudaks nüüd selle aastaga korraliku rahapadja alla teenida, siis võiks ju võtta enam mitte ühe kuu vabaks vaid terve aasta! Nii palju oleks kirjutada vaja. Aga eks näis. Praegu pean siiski keskenduma põhilisele, kuni see mulle rahuldust ja rõõmu pakub. Pealegi Leluloost on Hollywood juba mitu osa dokumentaal-multifilmi kokku vändanud.
Aga mida ikkagi teha kõigi nende asjadega, mida me tegelikkuses ei vaja? On teema küll. Saan ise ka aru, et mida vähem nõusid, seda rohkem korras mu kapid on. Kahte taldrikut oli alati lihtsam puhtana hoida, kui kolme :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar