Esmaspäevad on alati nagu väikesed uued algused. Mulle meeldib nädalate juures alati just see esmaspäeva ennelõuna. Eriti kui on selline rutiinne tööperiood juba: november, jaanuar, veebruar... Kus kõik on juba leppinult töösse süvenenud. Siis on esmaspäeva hommik alati nagu uue vao alustamise aeg. Teed nädalaks plaanid, kirjutad eelmisel nädalal tegemata jäänud toimetamised algava nädala peale ümber, mõtled, jood kohvi... Mõnikord tekib tunne, et näed asju hoopis teise külje pealt. Kõik tundub alles lahtine, avatud võimalustele. Kõik tundub alles ees. Nagu Issand ise oleks nädalavahetusel kõik oma pesumasinas puhtaks pesnud.
See pole muidugi mingi Issanda pesumasin. See on täiesti tavaline Riga 13. Lihtsalt sattusin laupäeval lõpuks ka Männi ärist läbi, mis on ainuke koht maailmas, kus leidub kõike. Või peaaegu kõike. Isegi seda mida Amazonis ega Wishis ei leidu. Kui Maie mõne külaliskunstniku sinna viib, siis mõjub see neile enamasti nagu võlumaailm. Ega mulle endalegi meeldib seal ringi kolada. Siis saad lõpuks aru, mida kõike sul tegelikult tarvis läheb ja et elu mõte seisneb asjades!
Õnneks olen suutnud oma askeetlikku rida hoida, mille kasuteguri ma korterisse kolides enda jaoks avastasin. Kuigi jah, eelmisel nädalal ei pidanud siiski vastu ja ostsin suhkrutoosi ning kolm taldrikut. Aga need on ka eelmise kuu suurimad tarbekaupade ostud. Üks taldrik läks lihtsalt katki ja tahtsin juba kuu aega kapis seisnud suhkrupaki lõpuks lahti teha. Kuigi jah, suhkru asemel saab väga edukalt kasutada ka mett.
Ja sellel kuul pean ostma endale veel ühe tarbeeseme. Suurema poti, sest kohe-kohe jõuab kätte murakaaeg ja kuigi purke olen isegi kogunud, siiski moosi ma väikeses kahe-kolmeliitrises potikeses keeta ei suuda. Lõpuks pole ma mingi võlur. Seda enam, et tegelikult oleks ka ühepajatoidule tarvis suurema mahutavusega kastrulit. Kapsas ei mahu kunagi ära, jääb kuhja poti peale ning pudiseb sealt pliidile ja põrandale. Ning see ei meeldi mulle.
Aga esmaspäevade juurde tagasi tulles. Esmaspäev on nagu nädala kevad. Iga uus esmaspäev toob endaga kaasa mingi uue võimaluste paljususe. Kuigi põhiasjad jätkuvad sealt, kus nad pühapäeval pooleli jäid. Ikkagi on igasse uude nädalasse oma väike lootusekübe sisse kirjutatud. Ja kuna ma ei tea, kes seda sinna kirjutab, siis võib selle rahus Jumala kraesse sokutada.
Puhkuse ajal läheb see rutiin aga kuidagi katki ja sassi. Ilmselt sellepärast mulle ka ei meeldi puhkused. Kõik on kuidagi kordineerimata ja täna hommikul näiteks ei saanud ennast mingi nipiga üles. Vaatamata kõigile neile tuhandatele tonnidele tablettidele, mis ma sisse olen ajanud, ärkasin ikkagi väike kramp seljas ja valupisted sääres ning reies. Öösel ju tablette ei võta! Absoluutselt polnud mingit tahtmist end mati pealt püsti veeretada.
Sellepärast mulle puhkused ja vaheajad vist ei meeldigi, et siis on motivatsioon kerge kaduma. Ma ju tean, et saan päeval rahus kirjutada oma asju, siis vedelengi kella kaheksani põrandal. Vaatan arvutist korvpalli ja oigan. Aga tegelikult jätab see märgi kogu nädalale. Mitte, et ma metsikult rahvatarkustesse usuks, aga tee, mis tahad - kui sa esmaspäeva hommiku maha logeled, siis on nädal ikka kaunikesti suures ohus.
Täna siiski suutsin lõpuks niigi palju vähemalt, et pärast hommikuputru ja hommikutablette koostasin nimekirja, mis mul täna on tarvis ära teha ja kui kaugele ma selle nädalaga peaksin jõudma. Ader on igatahes maasse löödud ja pesud on masinasse laotud. Eks nüüd näis, kuidas me Issandaga kahasse selle kõik puhtaks pestud saame, et järgmisel nädalal uus masinatäis pessu saata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar