Iga päev ärkab isemoodi. Mõnel hommikul teed silmad kell neli lahti ja korraga asetub kõik maailm jalgadele. Korjad pesud kuivatusrestilt, lappad kokku ning paned kappi. Vahetad kõik rätikud uute vastu ja sordid musta pesu valmis. Paned esimese masinatäie pesema. Vahetad linad ja padjapüürid ja tekikoti. Selles suhtes pole mul koristamisega kunagi probleeme, et mulle tegelikult meeldib koristamine.
Koristamine on vist kõige korrastavam ja süsteemsem tegevus üldse. Nii nagu ehitamine ja meisterdamine annab rahulduse, kui näed midagi valmimas. Lavastusega on see nii pikk protsess ja vahepealsed etapid nii hajusad, et neid ei oska teinekord isegi märgata. Tekstikirjutamine on enam vähem sama - seal tekib vähemalt ühel hetkel mingi arusaam, et nüüd vist hakkab lõpp lähenema. Aga see on ka pigem sisetunne või kogemus.
Teatris on see lõputu valmimise protsess kuidagi hoopis kolmas - maja töötab katkematult. Esikas märgib vaid ühe osa lõppemist töös ja selline suurem vabanemine tekib siiski alles suvel, kui puhkus algab. Ja oh siis seda "rõõmu", kui sul jääb veel mingi lavastus kevadest proovisaali sügist ootama. Siis tiksud terve suve sellega kaasa. Ja ega sügis ei too siis kergendust - proovid küll lõpevad, aga kõik muu kestab katkematult edasi.
Ilusad on need hommikud, kui ärkad vara ja kõik asjad laabuvad. Kõik argised toimingud saavad tehtud ja tööle minnes saadki kohe lülituda teatri asjadele. Selles suhtes on näiteks nõude pesemine üks võluvamaid tegevusi üldse. See on vist üks väheseid tegevusi, mis on nii masinlik, et suudad samal ajal mõelda mitu meetrit oma igapäevaseid mõtteid. Ja kuigi - tegemist on argitoiminguga, siiski tahaks öelda - et just nõudepesemine on kõige loomingulisem töö maailmas üldse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar