Täna oli päev, millele vaataks veel pikalt järele. Ei. Mitte midagi erilist ei juhtunudki. Aga ometi midagi, millele on raske nime anda. Ühel hetkel lihtsalt jooksis viimane aasta ja kolm kuud viie minuti jooksul silmade eest läbi. Kõik mälestused, unistused, pettumused ja lootused. Selline konsentreeritud hetk väärib elamist.
Ega ma ei tea, miks see korraga nii juhtus. Kõlab nagu hakkaks surema, aga tunne oli hoopis vastupidine. Nagu lõpuks ometi elaksin. Kõik asetus kenasti oma raamidesse. Leppimine? Ma ei tea. Kui viimati Raivoga Tallinnas kohtusin rääkis ta leppimisest ja ma mõtlesin vist esimest korda, et surm ei olegi midagi hirmsat. Muidugi juhul, kui oled ennem elanud. Elanud ja leppinud. Ja mina nüüd olen. Kõik muu on puhas boonus.
Ilmselt ongi see mingi leppimine, mis mind viimastel aegadel permanentses õnnetunde embuses hoiab. Ma aiman, et kunagi ei tule seda või toda hetke, mis unistustes on tundunud nii tähtis ja oluline ja "kuskile" jõudmine, aga lihtsalt olemas olla ja mõelda inimesele, kes midagi olulisemat, kui maailm - juba see on rikkus ise, mida paljud meist kunagi kogeda ei saagi.
Nii ma istun, vaatan aknast pimedusse ja mõistan, et minu maailm on muutunud. Ei ole enam hirmu igavese üksinduse ees, kui tead, et inimestel sinu ümber läheb hästi. Tingimusteta armumine argipäeva? Jumala eest - mina ei tea, kuidas seda nimetada. Lihtsalt olen ja mässitud mingisse rahu suletekki. Soe on olla. Lihtne ja selge. Ja kui ühel hetkel neile päevadele tagasi vaatan, siis tean, et olen olnud elus ja õnnelik. Seda ei ole üldsegi mitte vähe. Pigem liiga palju.
Ja nii ma vaatan pikalt lahkuvale päevale järele ning loodan, et vähemalt mõni selline on veel ees. Mõni selline, kus viie minuti jooksul saad korraga läbi elada kõik oma ahta maailma pettumused ja lootused. Me kõnnime maailma servade peal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar