on õhtu...

On üks täiesti tavaline novembriõhtu. 2021. aasta kohta isegi liiga tavaline. Tulin töölt. Olin täna tubli. Seisin veidi aega õues, enne kui tuppa läksin ja vaatasin maja. Akendes süttisid ja kustusid tuled. Inimesed olid just koju jõudnud või kohe jõudmas. Ilus oli vaadata, kuidas maja õhtul ellu ärkab. Mõnikord on mul tunne, et suured kortermajad on nagu koerad. Hommikul, kui inimesed lahkuvad, vajuvad nad unne. Üks aknasilm kustub teise järel. Ja õhtul, kui inimesed koju jõuavad, ärkavad nad taas ellu ja hakkavad rõõmsalt oma silmi avama. Selle lühikese aja jooksul, mis ma sääl hoovil seisin, avas oma aknasilmad neli korterit. Enamasti olid paaris köögid ja elutoad. Kõik korterid pole vist veel ehitatud lahtisteks köök-tubadeks nagu mul. Alguses süttis kõigepealt elutoas õrna kumaga tuli koridorist, siis avas terve aken oma silma ning seejärel köök. Majad on nagu inimesed, kes hommikuti avavad oma aknad. Soe tunne oli täna ukse taga taskust oma võtit otsida. Ma teadsin, et inimesed on koju jõudnud. Ja kui majal oleks saba, oleks ta seda rõõmsalt liputanud. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...