päev püüab päeva

Ühel hommikul tuli päev mu ukse taha ja lasi kella. Loomulikult kutsusin ta sisse. Ta istus mu diivanile ning vahtis ringi. 

- Ikka töö?

- Ikka. 

- Puhkamisele oled mõelnud?

- Olen. 

- Ja mis sa välja mõtlesid?

- Mõtlesin, et küll ma pärast surma puhkan. Või detsembris. Sõltub, kumb enne tuleb. 

Päev sügas ennast ja itsitas. Selge oli see, et talle ei meeldinud mu vastus. Pakkusin päevale teed. Ta ei soovinud. Pakkusin kohvi. Ka sellest ütles ta ära. Isegi pudru kohta ei lausunud ta ei musta ega valget. 

Päevadel ongi üldiselt üsna kiire. Hakkasin uurima, et mis tal teoksil? Kas ta juba minema ei peaks, mul on veel tööd teha? Päev tõusis, vajutas oma päevakübara pähe ja läks. 

Ja mina jäin temast oma tuppa maha. Arvutisse istuma. Ma tean juba päris täpselt kuhu lahkunud päev suundus. Päevad lähevad alati päeva püüdma. Aga minuga jäi aeg. Ja ma kirjutan. Mul on veel palju kirjutada, enne kui detsember tuleb. Või surm. Ja ma tean, et igal issanda hommikul tuleb mu ukse taha taas üks päev, kes hakkab järgmist püüdma. Aga mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib päevi võõrustada, kes mu diivanile üksteist püüdma tulevad. Ma loodan, et taeval on veel tuhandeid päevi minu jaoks kuskile ajakappi peidetud. Ja enne, kui saabub see viimane, jõuan ma kõik oma asjad ära kirjutatud.