Eile õhtul värvus Vallimägi punaseks. Tegelikult oli omamoodi harras ja isegi natuke helge pidada niimoodi hingedepäeva. Kodus muidugi panin ka küünlad aknale põlema ja põlesid nad siis kaua põlesid. Mina jäin juba õiglase unne.
Hommikuti istume kohvikus Rene ja Tiinaga - sellest on kuidagi kummaline komme juba saanud. Üle mitme aja ma tunnen, kuidas see on tegelikult tore, et väljastpoolt maja saab inimestega ka muud teha, kui napsu võtta. Me harutame tantsimist ja liikumist ja jutustame elust. Mulle meeldib nendega istuda kohvikus hommikuti. Hiljem sattusime ka hoovi peal rääkima kloostrist ja pean neile ühe ekskurssiooni ikkagi tegema. Peaks vist noortelegi, kui keegi neist huvitub, aga kõigepealt tuleb tänane päev üle elada. Kuueks tahaks saada mõlemad koosseisud mustalt ka läbi mängida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar