kirikureisid

Varahommik Tapa kiriku ees. Olen saatnud ema just sisse ja tulen trepist alla. Mathjuška on saanud oma Pathjuška kuidagi kirikusse kaasa meelitatud, seisavad väravas. Mathjuška lööb kõik seitse risti igas suunas, aga Pathjuška kügeleb värava taga. Ilmselgelt ei tunne ta ennast Jumalale nii käeulatuses seisvana hästi. Mathjuška hakkab juba kiriku poole astuma, aga kes talle järgneb? Ei keegi. Mathjuška pole üldse rahul, läheb tagasi värava juurde - lähme nüüd! Pathjuška ei näita üles isegi väiksemaid märke nõusolekust läbi värava astuda. Lõpuks haagib Mathjuška end mehe käevangu ja lohistab ta poolvägisi väravast sisse. Aga nagu needuseks meenub Mathjuškale, et risti peab ette lööma - hakkab jälle igas Issanda ilmakaares riste lahmima. Pathjuška taandub aga otsustavalt. Mathjuška saab ristid löödud, märkab, et mees taas värava taga. Järele ka enam minna ei raatsi - kõik ristid said ju löödud! Toimub veenmine distantsilt.

Venitan oma lühikest jalutuskäiku nagu teismelisena esimest Jenkki nätsu. Lõpuks leitakse kompromiss. Ilmselt saab Pathjuška täna hommikul linnaloa. Ta lahkub värava juurest, aga rõõm on üürike, sest kohe meenub talle midagi olulisemat. Ta pöördub Mathjuška poole ja küsib raha. Mathjuška teeb suured silmad ja ei saa aru, millisest rahast jutt käib? Pathjuška seletab - sa pivo. Mathjuška hüüab hooletult kiriku poole lahkudes: Ei ole kirikut, ei ole pivot. Ja läheb. Pathjuškal ei jäägi muud üle, kui Mathjuškale kirikusse järgneda. Arglikult lööb temagi väraval ristikese ette ja möödub minust alandatult. Huvitav, mõtlen, kuskohast ta lootis pühapäeva hommikul kella poole kaheksa paiku Tapal pivot saada? Ma pean isegi kohvi saamiseks tohutu matka bensukasse tegema. Aga küsima ka ei lähe. Lähen hoopis autosse ja sõidan koju. Kaks tundi hiljem seisavad Pathjuška ja Mathjuška kirikuväravas ja ma näen, kuidas Mathjuška poetab midagi Pathjuška pihku. Mida kõike armastuse nimel ei tehta, lihtsalt selleks, et paradiisis ka koos olla.