õnne rutiin

Täna toodi kuusk keskväljakule. Jõudsin õhtusest proovist koju ja läksin kohe vaatama. Tee, mis tahad, minus on ikka pööraselt palju last. Liiga palju. Olen valmis igaks elevuseks. Aga tahaks ju päevadesse mingeid piduhetki! Mitte, et neid muidu vähe oleks: hommikune kohtumine rongijaamas kunstnikuga, kui ma Lennuki tänava majasid silmitsen. Proovide pinevus. Lennuklikud lollused, mida ma ikka ja jälle armastan korda saata. Kui ma päeva lõpus peaksin üles lugema kõik päeva jooksul tehtud vead, siis kuluks selleks veel teinegi päev. Aga ega ma eriti ei põe. Sain vähemalt kõik asjad tehtud, mis tarvis olid. Läbimäng olekski täna liiast olnud. 

Eile oli seminar ja jälle võtsin endale tööd kaela. Natuke juba huvitav, et millal see ajakangas rebeneb lõpuks? Aga võtad õhtul pitsi viina ja jälle on pikalt jaksu arvuti taga istuda. Täna võtsin korra stopi maha. Eile oli üle poole aasta tantsimine. Kui aeglaseks mu sammumõtlemine on ikka jäänud! Ja ma tean, et peaks hoopis tunnetama ja minema muusikaga kaasa, aga jalad ei jõua järele. Ja pärimustantsud on tegelikult ju nii lihtsad ja sirged. Aga ikka ei jõua järele. Isegi soenduses nägin vaeva. Täitsa napakas:-) Minust on saamas rahvatntsutola. 

Pärast trenni oli lumi. Tegelikult oli lumi juba päeval, aga siis pidin autoga sõitma ja see ei ole nii nauditav. Aga õhtul tegin oma selle talve esimese lumeingli. 


Armastan lumeingleid ja lumelaternaid. Laterna jaoks on veel vähevõitu. Mõtlesin, et kas see on hetk, et kirjutada linnapeale - teeme esimese suurema lumega linnaväljakule inimestega üleskutse lumelaternaid meisterdada koos? Laseme muusikat ja jagame küünlaid? Kui me Tegelasega oleme siiani teinud esimese lumega, on nad lõpuks hommikuks kõik puruks pekstud. Aga mis siis. Unistada tasub alati vaid siis, kui sa ise sellesse usud. See, et nad kunagi kolinal kokku kukkuvad, ei tähenda ju midagi. Ikka olen rõõmus. 

Kuulan oma playlisti ja mõtlen kõigele, millest elus ilma olen jäänud. Ja mitte millestki pole kahju. See, mis praegu on - on ikka liiga ilus. Neis aastates on väärikust ja rahulolu. Enam ei ole seda tunnet - et pean kõike kohe, nüüd ja praegu saama! Ei pea. Isegi, kui kunagi ei saa midagi, mis siis ikka. Ma elan ja iga päev on nagu varandus. Olen õnnelik ja sellest on küll. 

Ikka koristan oma toad ja pesen oma pesu. Ainus, milleks motivatsiooni ei jagu - üksinda endale süüa teha. Täna viskasin jälle Rannarootsi metsamustika-prae prügikasti, sest terve nädala jooksul polnud leidnud võimalust seda ahju panna. Järgmisena lähevad ribid, kui ma neid 5. detsembriks küpsetada ei suuda. Tegelikult tahaks hirmsasti midagi magusat, aga poes käin, siis meelega ei osta. Vahepeal sõin jäätised kõik sügavkülmast ära. Neid seal ikka oli. Lihtsalt tõused öösel üles ja hakkad sööma. Vaatad mõnd vana seepi, et uni tuleks ja sööd jäätist. Üksinduse apotees. Homseks otsustasin, et jätan hommikul ikka tule põlema. Siis on õhtul kodusem tulla. Mulle nii meeldib kaugelt vaadata oma akendes tuld ja mõelda - keegi elab seal. Ja siis, kui teed võtmega ukse lahti ja näed, et toas tuli põleb, siis mõtled, et keegi on kodus. Ma saan aru, et see kõlab haledalt, aga tegelikult on selles oma ilu. Ja rahu. 

Homme on jälle uus päev. Ja uued rõõmud. Homme olen jälle õnnelik. Rutiinselt õnnelik. Enam ei muuda meeleolu isegi sellised laulud nagu Tubina "Vaata, ma kukun end katki". Kuulad ja mõtled, et see ongi õnnelik elu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...