6 päeva veel

Eelkavandid saime ette näidatud, vist on kõik teostatav. Kostüümid ja butafooria on ka nagu nad on. Tegelasel läksid kõik arvutid katki. Võtsin viimase raha piibli vahelt, et saaks uue osta - ikkagi kool algab. Mõelda eriti ei suuda. Keskendumine on null. Eile unustasin näiteks telefoni koos dokumentidega poodi. Üldse unustan kõiki asju. Tuju on miinus sada. Eile kolisin üldse koridori kõrvale põrandale magama, et vannitoas oleks kergem käia. Avastasin, et käpuli on lihtsam liikuda. Saaks seda tänaval ka praktiseerida! Põrand on asju täis - mis maha kukub, see sinna jääb. Loen tunde, mis esmaspäevani on jäänud. (130 ongi kokku :-) Mõtlesin, et võtan Aune või Eili käest rekvisiidist käerauad kaasa, et kui arst minuga midagi ette ei võta, siis aheldan end nendega radika külge ja võtme neelan alla. Ennem ma sealt igatahes ei lahku, kui mingi lahendus on olemas. Öösiti kraabin pajapõhjast viimaseid huumorimeele riismeid :-) Ei ole just parimad päevad käsil.  Aga naerma peab. 

Minu tegelased

Mäletan, et Madis arutles kunagi, kui me intekat tegime, et minu tegelased on kuidagi väikesed, vaesed ja lihtsad inimesed? Ma vastasin, et on vist küll, et kus ma neid rikkaid ikka kohtan? Muidugi oleks äge kirjutada kõigist erinevatest inimestest, aga ega ma ei tea ning ei tunne küll seda maailma, kus mammona dirigeerib inimeste päevasümfooniat. 

Samas - ega siis raha pole ainus, mis inimesi "rikkaks" muudab. Aga ega ma ei tunne ka ühtegi suurema mõtlemisruumiga pururikast loojat. Ma ei tunne Stephen Hawkingut, Richard Curtist, Bill Gates´i, Tom Stoppardit, Philip Glassi, John Steinbecki, Peter Brooki ega isegi mitte Arvo Pärti... Toomas Liiv ja Mati Unt on vist kõige avarama maailmaga mõtlejad, keda olen elus kohanud. Kuigi Matit kahjuks küll juba siis, kui temast oli järel vaid mõmina-iroonik... Ütleme nii, et temaga vesteldes kohtusin vaid mõne üksiku huvitavama mõttekäiguga, aga isiksusena ei olnud ta enam kõige säravamas vormis. 

Toomas Liiv mõjutas mind kindlasti kõvasti rohkem ja pani märkama maailma, kontekste ning seoseid asjade vahel, mida viimastel aastatel oma töös kasutan. Ja siis muidugi ka Toomas Haug, kelle esseed on ikka väga huvitavaid mõttevaipu lahti rullinud. Alates kasvõi juba "Jumala külalisest", mida ma pidasin  pikalt kirjanduslikuks spekulatsiooniks, aga võin vanduda - käsi kõigil viiel "Tõe ja õiguse" köitel, et see, mida Toomas "Jumala külalises" nii ladusalt märkab ja mõtestab, vastab viimase silbini ilmselgelt tõele. 

Aga miks siis minu tegelased pole Toomas Liiv või Toomas Haug? Või nende mõttehaaret veidigi aduvad isiksused? Tegelikult isegi on. Näiteks - Wells ja Gorki Jendali loos. Seda oli väga pingeline kirjutada. Üle kahe-kolme lehekülje korraga ei suutnud ja kasutasin ka väga palju märkmeid ning varasemaid mõtteid. Ikkagi oli äge kirjutada. Aega oli - elasin siis Rõmedal ja uus tuba oli valmis. Minu kirjutuslaud oli akna all. Mäletan, et see oli ainus periood vist, kus ma kuskil peldiku kõrval ei kirjutanud. Mul oli vaade rohelusse. Lehist enam küll polnud, see oli mõned aastad varem maha murdunud, aga kuused ja  kibuvits olid küll. Ja mingi õunapuu. 

Siiski on suurem osa mu tegelasi tõesti väikesed ja vaesed. Hinges on neil alati küll suured, valged ja lühtritega ehitud ballisaalid, kus nad tantsivad aeglased valsse oma hirmude, valude ning kirgedega. Alates juba Peterist ja Jakobist. Ja lõpetades Prillupi Mari või Georg Aadniel Kiirega. Maailma palge ees oleme tegelikult kõik kaunis paljaperselised - mind oleks kindlasti inimesena kaunis kerge  lahti lugeda läbi oma tegelaste, kui ma poleks sinna seganud ka mõningaid varastatud varjundeid. Eks me kardame ikkagi maailma silme all alasti olla, siis teeme jänesehaake ja peidame oma jälgi esimeste lumeloogude alla. 

Kõige rohkem vist armastan ma oma tegelastes ikkagi valu ja siirust segada soojuse ning inimlikkusega. Teravaid ja sarkastilisi fraase tulistades armastavad mu tegelased end alati hoopis kaitsta hirmude eest. Aga õnneks on ka väga palju põikeid. Boob ja Mari. Poeet Pearu, unistaja Andres, väike Tiina, Keerumaja tüübid - Igavene kapten, Vares ja Rasmuse sõbrad lastekodust, Naissaare mässajad... Ning muidugi Minu tänava tüübid. Isegi ei mäleta enam tegelikult kõiki. 

Kummalisel kombel kummitab mind viimasel ajal jälle Minu tänava kirju ja armas seltskond ning pealtnäha perssekukkunud kuid siiski lootuse poole purjetav õhustik. Mõtlesin korra Ergole välja pakkuda, et kas sellest seltskonnast ei annaks kirjutada raami uuele seebile, aga samas - kuidagi on tunne, et Minu tänava aeg hakkab juba teatris kuskilt kumama. Kogu see kummaline kogukond hakkab kuidagi järele jõudma sellele, mis Eestis praegu toimub. Umbes sama tunne on ka Boobiga, et selle sügavam sisu alles hakkab inimestega sündima päris elus. Siiani polegi Boobi teatris päriselt lahti hammustatud. Keegi ei usu mind, et see on ohudraama tulevikuinimese üksindusest. Tehisintellekti on kergem tulevikuüksinduse vapiloomaks joonistada, kui üksindusse põgenevat inimest. Ivika oli vist ainus, kes seda Boobis märkas, mida ma ise mõelnud olin. Aga see oligi vaid laiend näidendile, millest ta TMK-s kirjutas. Samas - ega ise ka ei oska veel teda sedapidi lavale panna. Äkki peaksin ikkagi Boobi romaniseeringuga lõpuni minema ja siis saaksin hambad taha? 

Eile lugesin veel Polkovniku leske ja järjest rohkem hakkas kumama selle naise üksindus ja hirm tuleviku ees - mis saab edasi? Just hirm muudab inimesed teinekord julgeks ning bravuurikaks. Tegelikult ta ei laamenda ega lahmi vaid hoopis põgeneb? Kummalisel kombel Volli ja Toomase "Lesk" kartis ja igatses vaid viimases stseenis, kui ta hommikumantli seljast viskas ning esimest korda päriselt põgeneda püüdis. 

Sellised suhted on siis mul täna oma tegelastega. Kindlasti on Minu tänavast tore mõelda, aga ei oska seda kellelegi praegu pakkuda küll. Kes tahab olla agul? Nagu eile avastasime - Tartus on suletud isegi ööklubi - Kellele ei meeldiks Jonny Depp? Juba 2007. aastal. Neurokirurgini on veel 7 päeva :-) 

Smuul hakkab 100 saama

Reedel helistas Argo, et mis ma arvaks Polkovniku lese dramatiseerimisest? Jutustasime natuke ja üks suund hakkas täitsa meeldima. Täna lugesin. Tegelikult on täitsa variant, kui peegeldada tema üksildust. Võimendada seda nukrust, et miski ei lunasta ta minevikku. Ma saan aru, et see rändab juba natuke Smuuli kavast kõrvale, aga kui teda nüüd sellise pilguga lugeda?

Jama on ka see, et tal pole nime.  Samuti pole nime polkovnikul. Ja üldse - miks polkovnik? Mis paralleel sellele tänapäeval oleks? Kui veel - oleks õigluse eest võitlev ja hukkunud polkovnik. Vabadussõjas näiteks? Seda enam, et polkovniku auaste muudeti 1924. aasta reformi käigus koloneliks. 

Peab mõtlema. Niikuinii mõtlesin, et kuidas ma veebruaris Smuuli 100 tähistan. Eks ma midagi teatri kohvikus niikuinii teeks, aga siis oleks nagu mingi suurem asi ka ja saaksime Juhaniga rahu teha. 

Neurokirurgini on veel kaheksa päeva. :-)

hommikute välimääraja

Mulle on alati meeldinud hommikud. Mida varasem, seda parem. Need kõige varasemad hommikud on mõnus leivale määrida. Lõikad kurki peale, keedad kohvi kõrvale ja hing laulab kõiki viit isamaalist laulu korraga ning kaheksal häälel. Vaatad aknast välja ja aeg vedeleb maas. Talvel joonistab lumme ingleid, kevadel lõhnab niinepuudes ja suvel suudleb silmapiiri. Sellistel hommikutel võib kuitahes palju teha olla, aga alati jääb üks hetk, et unustada end aknast õue vaatama. Siis, kui silmad väsinud kirjaridade vahelt kuskile põgeneda püüavad. Ja kummalisel kombel saab kella kaheksaks alati kõik valmis. 

Siis on hommikud, kus vihm su äratab. Vihma laulud ja lood on erinevates kohtades alati erinevad. Kunagi oli mul plekk-katus, jumaldasin seda muusikat, mida vihm hommikul plekk-katusel komponeeris. See ei olnud ainult Ringo Starr või Gunnar Graps. Selles vihma trummelduses oli mingi voolamine ja voogamine... Eriti pimedail sügishommikuil. Siis kui ärkasid selleks, et kella vaadata ning aeg sosistas sulle vaikselt kõrva: maga, maga... päev ei lähe veel kõrbema nagu pannkook.

Siis on päikselised pühapäevahommikud. Sellised - kui lapsepõlv meelde tuleb. Kiirustavad hommikud, mis kellelegi ei meeldi. Sellised, kui tõmbad särgi pahupidi selga, võileib kukub võipoolega põrandale ning pudru jaoks pole aega veel välja mõeldudki. Sellisel hommikul võid tööl avastada, et tulid sussides kodust välja. Või unustasid habet ajada. 

Hommikud, kui reisid kuskile. Neil hommikutel tõused enamasti samuti vara. Mõnikord lausa öösel. Pimeduses tundub midagi rahustavat, kuigi lennuärevus ei lasknud sul juba mitu ööd rahulikult uinuda. 

Siis on hommikud, mil on ebamäärane valgus. Hommikud, kui keegi on juba enne sind ärganud. Hommikud, kui pead kedagi üles äratama. Hommikud hotellides. Hommikud laeval. Hommikud rongis. Hommikud bussis. Hommikud Viljandi maanteel. Hommikud Tartu maanteel. Hommikud Narva maanteel. Lõpuks on iga hommik alati nii erinev, et neist võiks kirjutada raamatuid. Igal hommikul on oma kordumatu pilk, valgus, hääl ja lõhn. 

Täna hommikul viirastus mulle lapsepõlv. Sellepärast hommikutest mõtlengi. Viirastus nagu oleks tänane hommik juba kunagi, väga-väga ammu kord olnud. Ma ei mäleta, kuidas see hommik - seal väga-väga ammu tegelikult lõppes. Ma ei mäleta isegi seda, millal see täpselt oli. Kunagi kooliajal, seda küll. Aga kas oli talv või kevad? Ei mäleta. Tunne ütles, et oli nagu kooliaeg. Nagu selline kooliaeg, kui armastasin sussides lipata läbi sisehoovide need 300-400 meetrit, mis mu kooliteed mõõtsid. Mööda kollasest kolmekordsest, silikaatkivist kahekordsest ja nurgapealsest mahajäetud majast, mille koridoridesse mõnikord peitu pugesin, kui koolist poppi tegin. Kõik see tunne tuli meelde. Lamasin selili voodil ja vaatasin lage ning mõtlesin: mis see on? Ega ma ometi surema ei hakka? 

Aga tundus, et mitte. Sääremari tuikas ja reis lõhkus valutada, kui end liigutasin ning selga lõi tuttava krambi. Kõik oli korras. Nii nagu enne. Olin elus. Aga miks sellised intensiivsed äratundmishetked mõnikord tekivad? See ei ole päris selline ebamäärane de ja vu vaid kindel ja selgelt olemasolev hommik kunagisest elust, mida lihtsalt ei tunne enam täpselt ära - et see oli jah, see 27. november 1986. aastal. Või  midagi? Lihtsalt üks hommik, mis on olnud. 

Neurokirurgini on jäänud 9 päeva, 54 tabletti algocalmi, 18 kapslit gababentiini, 27 tabletti milgammat, 9 tabletti sirdaludi, 9 kapslit livertat, 9-18 tabletti nexiumit, 9 tabletti eliquisi, 3 tabletti roswerat 1350 võimlemisharjutust ja üks pikk autosõit Tartusse :-) Nagu siis sünniks ime. 

elus on asju

 Eile siis elasime üle ka esimese esietenduse sel hooajal. "Tavaline ime". Täitsa kummaline oli avastada, et isegi, kui valuvaigistid sisse pugisin, siis sündsat saalisistujat minust ikka ei olnud. Proovisin ka vahepeal seista ja kükitada, aga erilist edu ei saavutanud. Kummalisel kombel mõtlesin viimase "Petserimaa igatsuse" puhul vaid autosõidule, aga mitte etendusel istumisele. Ilmselgelt oleksin kogu etenduse oma püstikargamiste, oigamiste ning ägamistega persse keeranud. Eile ka hoidsin end küll tagakülge, aga ikkagi. Teiseks vaatuseks ronisin rõdule ja segasin seal vaid lavastajat. Õnneks nägin ka seda, kuidas üks osaline ühel hetkel rõdule sisse sööstis, laulma hakkas ja siis üle rõduääre alla hüppas. Tegelikult muidugi ei hüpanud vaid ronis mööda köit, aga ikkagi tõusin ma toolilt püsti, sest tunne oli selline, nagu sõidaks ta läbi õhu lavale... Aga ei sõitnud siiski. Seda trossi ma oleks ikka märganud. 

Õhtul oli "parteikoosolek" ja hekseldasime suurema kambaga kõik programmi läbi. Tegi ikka natuke kadedaks vaadata, kuidas Rannar ja Velvo nii kiiresti reageerisid kõigile nihkefaasidele ja nii sujuvalt suunasid meid täpsemaid mõtteid mõtlema. Eks neil on ka kogemust muidugi rohkem, aga ikkagi on see kadestamisväärne võime sedasi kohe suures raamis asju näha. Teatris ma mõnikord veel oskan midagi sellist teha, ühiskondlikult võib olla saan ka mõnele asjale pihta, mis end allteksti taga peidab, aga seda - kuidas seda retoorikat luua ja tasakaalus hoida, tuleb veel kõvasti õppida. Hea on vähemalt seegi, et ma seda märgata ja jälgida suudan juba. Eks näis. Siiski kahtlustan, et volikogus peaksin kõvasti vaeva nägema alguses. Õnneks ei ole selles mahus hääli minul võimalik kokku koguda. Ja ega see polegi eesmärk. Kena oleks, kui saaksin mingigi panuse anda ja oma rauda ning mantrat edasi taguda. Ainult Taliban suudab päevaga maailma muuta. 

Pühapäevane "kontsert" jääb ka ära. Seega saan veel natuke lihvida. Aga millaski tahaks uued lood inimeste peal ära katsetada küll. Eks siis näis millal ja kust ma need lollid leian :-) Seda enam, et Kristjan lubas mu üle kuulata, et kas ja kus ma midagi peaksin muutma. Kuigi kasutan suupilli niigi enda arvates mõõdukalt, siiski on tunne, et vist pean teda nats vähemaks tõmbama või mõne huvitavama interpreteeringu aretama mõnes loos. Suupill - taevas paraku- on kahjuks juba selline pill, et teda on mõnusam mängida, kui kuulata. 

Neurokirurgini on veel 10 päeva. 

põhiseaduse mõttest

Täna hommikul lugesin Ülle Madise intervjuud ja siis lugesin Põhiseadust ja hakkasin mõtlema, et mitu eesti keelt meil tegelikult ikkagi on? 

"Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade."

kuidas ülemäärane hoolimine meile ühel hetkel kätte võib maksta

Kuidas jääda ellu maailmas, mis hoolib inimese surnuks. Olen siin virisenud oma linna üle, et tasapisi on väike ning rahulik provintsilinn muutunud hoiatuste Mekaks nagu elaks kuskil hüljatud miiniväljal arengumaade kišlaki taga: Ärge söötke parte, kelgutamine keelatud, installatsioonidel kiikumine omal vastutusel jne. Täna silmasin Päevalehes järjekordset hoolimise ohvrit - õnnetu paroodiaseriaal Allo, allo on saanud hoolivate inglaste poolt külge märke, et võib kellelegi solvavalt mõjuda. Mis järgmiseks? Hoiatame eesti keele kasutajaid: ettevaatust, selle keele ülemääraselt hea valdamine võib kaasa tuua vaimseid kahjustusi, kui loete Eesti ajakirjandust või kuulete juhuslikult selle keele kasutamist tänavapildis inimeste poolt, kes seda keelt küll emakeeleks peavad, aga kasutavad teda nagu sülg suhu toob. 

Meenus, kuidas Ameerika Komöödiaakadeemia autasustas Monty Pythonit. Lisaks muule "avangardile" oli meestega laval kaasas ka Chapmani väidetav tuhk urniga, mis suure auhindamise käigus lavapõrandale ümber aeti ning tolmuimeja abil ära koristati. Aga kõige ohtlikum hetk oli ikkagi see, kui "akadeemia" esindaja auhinna John Cleese´i kätte toppis ning  vanahärra publiku poole pöördus väga kahetise kõnega stiilis, et kuidas see on muidugi suur au ja nüüd nad on kuulsad ja kõik tahavad nende aupaistes viibida, nende kõrval seista, aga kus kõik siis olid, kui BBC neil kääridega mune maha lõikas? (alltekstina anti kogu aeg vihjeid, et tegelikult tuleks noori auhinnata ja toetada jne). Lõpuks pöördus see hoiatav jutt lausa solvavaks sõimuks ja vihaseks lahmimiseks ja räuskamiseks ning Cleese´le ässitati kallale turvamehed, kelle eest ta lavalt põgenes. Kõik muidugi orgaaniliselt läbi lavastatud.

Igal juhul oli midagi ohtlikku õhku visatud, mis nõudis väga head puänti. Seda enam, et Eric Idle ja Terry Gillam võtsid siis auhinna enda kätte ja rääkisid surmtõsist nägu tehes, kuidas nemad on küll tänulikud, ironiseerides selle olukorra veel rõhutatult plahvatusohtlikuks ja siis saabus lahendusena tagasi John Cleese, kes endiselt jälitavate turvameeste eest põgenes, sööstis mikrofoni juurde ning teatas, et ta mõtles vahepeal ümber ning tema on ka tänulik. Kohe väga tänulik. Lõpuks visati see auhinnakujuke ka Chapmani tuhaurni ning hüüti talle - näed, me saime auhinna! 

See oli väga puhtalt ja kaunilt sooritatud sotsiaalne sõnavõtt, et kas me ei peaks hoidma ja toetama neid, keda BBC ja muud ülehoolivad organisatsioonid suures humanismis üritavad shablooni järgi välja lõigata, et ei tekiks mingeid eristumisi, mingeid kahtlaseid rännakuid teisele poole turvalise ja igava piire. Miks see mind erutab? BBC on ju alati turvaline äriühendus olnud ja kultuuriga on sel vaid niipalju pistmist, et mõnikord saavad sealt raha ka need organisatsioonid ja ühendused, mis tõesti tegelevadki homsesse vaatava kultuuripildi loomisega.

Mind hirmutab see, et mis saab homme, kui me teemegi näo, et meelelahutust või kultuuri tohib teatavatel tingimustel tsenseerida? Kui me loome erandeid, et Lindgreni tohib tsenseerida, siis tohib homme ka Lars von Trieri tsenseerida. Või võtame näiteks tänased koduvägivallast rääkivad lavalood, millest nii mõndagi saaks tulevikus tõenäoliselt juristside abiga vägivallatseja poolt tema isikut solvavateks kuulutada ning teenida sealt väikse kopika või vähemalt ära keelata. 

Jah, ma saan aru, et see on veel hetkel utoopia, aga kuni me loome selliseid erandeid nagu praegu kirjanduses, linnapildis ja meelelahutuses loome, siis tegelikult me sillutame teed nähtusele, mis hakkab kastreerima ka sotsiaalselt terava sõnumiga teatrit. Mis hakkab üldse kastreerima meie sõnavabadust tervikuna. Sest alati leidub mõni Jõksi sugune ametnik, kes Põhiseaduse kaitsel truu valvekoerana otsustab, et inimesed on Põhiseaduse pärast, mitte vastupidi.