Reedel helistas Argo, et mis ma arvaks Polkovniku lese dramatiseerimisest? Jutustasime natuke ja üks suund hakkas täitsa meeldima. Täna lugesin. Tegelikult on täitsa variant, kui peegeldada tema üksildust. Võimendada seda nukrust, et miski ei lunasta ta minevikku. Ma saan aru, et see rändab juba natuke Smuuli kavast kõrvale, aga kui teda nüüd sellise pilguga lugeda?
Jama on ka see, et tal pole nime. Samuti pole nime polkovnikul. Ja üldse - miks polkovnik? Mis paralleel sellele tänapäeval oleks? Kui veel - oleks õigluse eest võitlev ja hukkunud polkovnik. Vabadussõjas näiteks? Seda enam, et polkovniku auaste muudeti 1924. aasta reformi käigus koloneliks.
Peab mõtlema. Niikuinii mõtlesin, et kuidas ma veebruaris Smuuli 100 tähistan. Eks ma midagi teatri kohvikus niikuinii teeks, aga siis oleks nagu mingi suurem asi ka ja saaksime Juhaniga rahu teha.
Neurokirurgini on veel kaheksa päeva. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar