Samas - ega siis raha pole ainus, mis inimesi "rikkaks" muudab. Aga ega ma ei tunne ka ühtegi suurema mõtlemisruumiga pururikast loojat. Ma ei tunne Stephen Hawkingut, Richard Curtist, Bill Gates´i, Tom Stoppardit, Philip Glassi, John Steinbecki, Peter Brooki ega isegi mitte Arvo Pärti... Toomas Liiv ja Mati Unt on vist kõige avarama maailmaga mõtlejad, keda olen elus kohanud. Kuigi Matit kahjuks küll juba siis, kui temast oli järel vaid mõmina-iroonik... Ütleme nii, et temaga vesteldes kohtusin vaid mõne üksiku huvitavama mõttekäiguga, aga isiksusena ei olnud ta enam kõige säravamas vormis.
Toomas Liiv mõjutas mind kindlasti kõvasti rohkem ja pani märkama maailma, kontekste ning seoseid asjade vahel, mida viimastel aastatel oma töös kasutan. Ja siis muidugi ka Toomas Haug, kelle esseed on ikka väga huvitavaid mõttevaipu lahti rullinud. Alates kasvõi juba "Jumala külalisest", mida ma pidasin pikalt kirjanduslikuks spekulatsiooniks, aga võin vanduda - käsi kõigil viiel "Tõe ja õiguse" köitel, et see, mida Toomas "Jumala külalises" nii ladusalt märkab ja mõtestab, vastab viimase silbini ilmselgelt tõele.
Aga miks siis minu tegelased pole Toomas Liiv või Toomas Haug? Või nende mõttehaaret veidigi aduvad isiksused? Tegelikult isegi on. Näiteks - Wells ja Gorki Jendali loos. Seda oli väga pingeline kirjutada. Üle kahe-kolme lehekülje korraga ei suutnud ja kasutasin ka väga palju märkmeid ning varasemaid mõtteid. Ikkagi oli äge kirjutada. Aega oli - elasin siis Rõmedal ja uus tuba oli valmis. Minu kirjutuslaud oli akna all. Mäletan, et see oli ainus periood vist, kus ma kuskil peldiku kõrval ei kirjutanud. Mul oli vaade rohelusse. Lehist enam küll polnud, see oli mõned aastad varem maha murdunud, aga kuused ja kibuvits olid küll. Ja mingi õunapuu.
Siiski on suurem osa mu tegelasi tõesti väikesed ja vaesed. Hinges on neil alati küll suured, valged ja lühtritega ehitud ballisaalid, kus nad tantsivad aeglased valsse oma hirmude, valude ning kirgedega. Alates juba Peterist ja Jakobist. Ja lõpetades Prillupi Mari või Georg Aadniel Kiirega. Maailma palge ees oleme tegelikult kõik kaunis paljaperselised - mind oleks kindlasti inimesena kaunis kerge lahti lugeda läbi oma tegelaste, kui ma poleks sinna seganud ka mõningaid varastatud varjundeid. Eks me kardame ikkagi maailma silme all alasti olla, siis teeme jänesehaake ja peidame oma jälgi esimeste lumeloogude alla.
Kõige rohkem vist armastan ma oma tegelastes ikkagi valu ja siirust segada soojuse ning inimlikkusega. Teravaid ja sarkastilisi fraase tulistades armastavad mu tegelased end alati hoopis kaitsta hirmude eest. Aga õnneks on ka väga palju põikeid. Boob ja Mari. Poeet Pearu, unistaja Andres, väike Tiina, Keerumaja tüübid - Igavene kapten, Vares ja Rasmuse sõbrad lastekodust, Naissaare mässajad... Ning muidugi Minu tänava tüübid. Isegi ei mäleta enam tegelikult kõiki.
Kummalisel kombel kummitab mind viimasel ajal jälle Minu tänava kirju ja armas seltskond ning pealtnäha perssekukkunud kuid siiski lootuse poole purjetav õhustik. Mõtlesin korra Ergole välja pakkuda, et kas sellest seltskonnast ei annaks kirjutada raami uuele seebile, aga samas - kuidagi on tunne, et Minu tänava aeg hakkab juba teatris kuskilt kumama. Kogu see kummaline kogukond hakkab kuidagi järele jõudma sellele, mis Eestis praegu toimub. Umbes sama tunne on ka Boobiga, et selle sügavam sisu alles hakkab inimestega sündima päris elus. Siiani polegi Boobi teatris päriselt lahti hammustatud. Keegi ei usu mind, et see on ohudraama tulevikuinimese üksindusest. Tehisintellekti on kergem tulevikuüksinduse vapiloomaks joonistada, kui üksindusse põgenevat inimest. Ivika oli vist ainus, kes seda Boobis märkas, mida ma ise mõelnud olin. Aga see oligi vaid laiend näidendile, millest ta TMK-s kirjutas. Samas - ega ise ka ei oska veel teda sedapidi lavale panna. Äkki peaksin ikkagi Boobi romaniseeringuga lõpuni minema ja siis saaksin hambad taha?
Eile lugesin veel Polkovniku leske ja järjest rohkem hakkas kumama selle naise üksindus ja hirm tuleviku ees - mis saab edasi? Just hirm muudab inimesed teinekord julgeks ning bravuurikaks. Tegelikult ta ei laamenda ega lahmi vaid hoopis põgeneb? Kummalisel kombel Volli ja Toomase "Lesk" kartis ja igatses vaid viimases stseenis, kui ta hommikumantli seljast viskas ning esimest korda päriselt põgeneda püüdis.
Sellised suhted on siis mul täna oma tegelastega. Kindlasti on Minu tänavast tore mõelda, aga ei oska seda kellelegi praegu pakkuda küll. Kes tahab olla agul? Nagu eile avastasime - Tartus on suletud isegi ööklubi - Kellele ei meeldiks Jonny Depp? Juba 2007. aastal. Neurokirurgini on veel 7 päeva :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar