elus on asju

 Eile siis elasime üle ka esimese esietenduse sel hooajal. "Tavaline ime". Täitsa kummaline oli avastada, et isegi, kui valuvaigistid sisse pugisin, siis sündsat saalisistujat minust ikka ei olnud. Proovisin ka vahepeal seista ja kükitada, aga erilist edu ei saavutanud. Kummalisel kombel mõtlesin viimase "Petserimaa igatsuse" puhul vaid autosõidule, aga mitte etendusel istumisele. Ilmselgelt oleksin kogu etenduse oma püstikargamiste, oigamiste ning ägamistega persse keeranud. Eile ka hoidsin end küll tagakülge, aga ikkagi. Teiseks vaatuseks ronisin rõdule ja segasin seal vaid lavastajat. Õnneks nägin ka seda, kuidas üks osaline ühel hetkel rõdule sisse sööstis, laulma hakkas ja siis üle rõduääre alla hüppas. Tegelikult muidugi ei hüpanud vaid ronis mööda köit, aga ikkagi tõusin ma toolilt püsti, sest tunne oli selline, nagu sõidaks ta läbi õhu lavale... Aga ei sõitnud siiski. Seda trossi ma oleks ikka märganud. 


Õhtul oli "parteikoosolek" ja hekseldasime suurema kambaga kõik programmi läbi. Tegi ikka natuke kadedaks vaadata, kuidas Rannar ja Velvo nii kiiresti reageerisid kõigile nihkefaasidele ja nii sujuvalt suunasid meid täpsemaid mõtteid mõtlema. Eks neil on ka kogemust muidugi rohkem, aga ikkagi on see kadestamisväärne võime sedasi kohe suures raamis asju näha. Teatris ma mõnikord veel oskan midagi sellist teha, ühiskondlikult võib olla saan ka mõnele asjale pihta, mis end allteksti taga peidab, aga seda - kuidas seda retoorikat luua ja tasakaalus hoida, tuleb veel kõvasti õppida. Hea on vähemalt seegi, et ma seda märgata ja jälgida suudan juba. Eks näis. Siiski kahtlustan, et volikogus peaksin kõvasti vaeva nägema alguses. Õnneks ei ole selles mahus hääli minul võimalik kokku koguda. Ja ega see polegi eesmärk. Kena oleks, kui saaksin mingigi panuse anda ja oma rauda ning mantrat edasi taguda. Ainult Taliban suudab päevaga maailma muuta. 

Pühapäevane "kontsert" jääb ka ära. Seega saan veel natuke lihvida. Aga millaski tahaks uued lood inimeste peal ära katsetada küll. Eks siis näis millal ja kust ma need lollid leian :-) Seda enam, et Kristjan lubas mu üle kuulata, et kas ja kus ma midagi peaksin muutma. Kuigi kasutan suupilli niigi enda arvates mõõdukalt, siiski on tunne, et vist pean teda nats vähemaks tõmbama või mõne huvitavama interpreteeringu aretama mõnes loos. Suupill - taevas paraku- on kahjuks juba selline pill, et teda on mõnusam mängida, kui kuulata. 

Neurokirurgini on veel 10 päeva. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...