Mulle on alati meeldinud hommikud. Mida varasem, seda parem. Need kõige varasemad hommikud on mõnus leivale määrida. Lõikad kurki peale, keedad kohvi kõrvale ja hing laulab kõiki viit isamaalist laulu korraga ning kaheksal häälel. Vaatad aknast välja ja aeg vedeleb maas. Talvel joonistab lumme ingleid, kevadel lõhnab niinepuudes ja suvel suudleb silmapiiri. Sellistel hommikutel võib kuitahes palju teha olla, aga alati jääb üks hetk, et unustada end aknast õue vaatama. Siis, kui silmad väsinud kirjaridade vahelt kuskile põgeneda püüavad. Ja kummalisel kombel saab kella kaheksaks alati kõik valmis.
Siis on hommikud, kus vihm su äratab. Vihma laulud ja lood on erinevates kohtades alati erinevad. Kunagi oli mul plekk-katus, jumaldasin seda muusikat, mida vihm hommikul plekk-katusel komponeeris. See ei olnud ainult Ringo Starr või Gunnar Graps. Selles vihma trummelduses oli mingi voolamine ja voogamine... Eriti pimedail sügishommikuil. Siis kui ärkasid selleks, et kella vaadata ning aeg sosistas sulle vaikselt kõrva: maga, maga... päev ei lähe veel kõrbema nagu pannkook.
Siis on päikselised pühapäevahommikud. Sellised - kui lapsepõlv meelde tuleb. Kiirustavad hommikud, mis kellelegi ei meeldi. Sellised, kui tõmbad särgi pahupidi selga, võileib kukub võipoolega põrandale ning pudru jaoks pole aega veel välja mõeldudki. Sellisel hommikul võid tööl avastada, et tulid sussides kodust välja. Või unustasid habet ajada.
Hommikud, kui reisid kuskile. Neil hommikutel tõused enamasti samuti vara. Mõnikord lausa öösel. Pimeduses tundub midagi rahustavat, kuigi lennuärevus ei lasknud sul juba mitu ööd rahulikult uinuda.
Siis on hommikud, mil on ebamäärane valgus. Hommikud, kui keegi on juba enne sind ärganud. Hommikud, kui pead kedagi üles äratama. Hommikud hotellides. Hommikud laeval. Hommikud rongis. Hommikud bussis. Hommikud Viljandi maanteel. Hommikud Tartu maanteel. Hommikud Narva maanteel. Lõpuks on iga hommik alati nii erinev, et neist võiks kirjutada raamatuid. Igal hommikul on oma kordumatu pilk, valgus, hääl ja lõhn.
Täna hommikul viirastus mulle lapsepõlv. Sellepärast hommikutest mõtlengi. Viirastus nagu oleks tänane hommik juba kunagi, väga-väga ammu kord olnud. Ma ei mäleta, kuidas see hommik - seal väga-väga ammu tegelikult lõppes. Ma ei mäleta isegi seda, millal see täpselt oli. Kunagi kooliajal, seda küll. Aga kas oli talv või kevad? Ei mäleta. Tunne ütles, et oli nagu kooliaeg. Nagu selline kooliaeg, kui armastasin sussides lipata läbi sisehoovide need 300-400 meetrit, mis mu kooliteed mõõtsid. Mööda kollasest kolmekordsest, silikaatkivist kahekordsest ja nurgapealsest mahajäetud majast, mille koridoridesse mõnikord peitu pugesin, kui koolist poppi tegin. Kõik see tunne tuli meelde. Lamasin selili voodil ja vaatasin lage ning mõtlesin: mis see on? Ega ma ometi surema ei hakka?
Aga tundus, et mitte. Sääremari tuikas ja reis lõhkus valutada, kui end liigutasin ning selga lõi tuttava krambi. Kõik oli korras. Nii nagu enne. Olin elus. Aga miks sellised intensiivsed äratundmishetked mõnikord tekivad? See ei ole päris selline ebamäärane de ja vu vaid kindel ja selgelt olemasolev hommik kunagisest elust, mida lihtsalt ei tunne enam täpselt ära - et see oli jah, see 27. november 1986. aastal. Või midagi? Lihtsalt üks hommik, mis on olnud.
Neurokirurgini on jäänud 9 päeva, 54 tabletti algocalmi, 18 kapslit gababentiini, 27 tabletti milgammat, 9 tabletti sirdaludi, 9 kapslit livertat, 9-18 tabletti nexiumit, 9 tabletti eliquisi, 3 tabletti roswerat 1350 võimlemisharjutust ja üks pikk autosõit Tartusse :-) Nagu siis sünniks ime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar