Kuidas jääda ellu maailmas, mis hoolib inimese surnuks. Olen siin virisenud oma linna üle, et tasapisi on väike ning rahulik provintsilinn muutunud hoiatuste Mekaks nagu elaks kuskil hüljatud miiniväljal arengumaade kišlaki taga: Ärge söötke parte, kelgutamine keelatud, installatsioonidel kiikumine omal vastutusel jne. Täna silmasin Päevalehes järjekordset hoolimise ohvrit - õnnetu paroodiaseriaal Allo, allo on saanud hoolivate inglaste poolt külge märke, et võib kellelegi solvavalt mõjuda. Mis järgmiseks? Hoiatame eesti keele kasutajaid: ettevaatust, selle keele ülemääraselt hea valdamine võib kaasa tuua vaimseid kahjustusi, kui loete Eesti ajakirjandust või kuulete juhuslikult selle keele kasutamist tänavapildis inimeste poolt, kes seda keelt küll emakeeleks peavad, aga kasutavad teda nagu sülg suhu toob.
Meenus, kuidas Ameerika Komöödiaakadeemia autasustas Monty Pythonit. Lisaks muule "avangardile" oli meestega laval kaasas ka Chapmani väidetav tuhk urniga, mis suure auhindamise käigus lavapõrandale ümber aeti ning tolmuimeja abil ära koristati. Aga kõige ohtlikum hetk oli ikkagi see, kui "akadeemia" esindaja auhinna John Cleese´i kätte toppis ning vanahärra publiku poole pöördus väga kahetise kõnega stiilis, et kuidas see on muidugi suur au ja nüüd nad on kuulsad ja kõik tahavad nende aupaistes viibida, nende kõrval seista, aga kus kõik siis olid, kui BBC neil kääridega mune maha lõikas? (alltekstina anti kogu aeg vihjeid, et tegelikult tuleks noori auhinnata ja toetada jne). Lõpuks pöördus see hoiatav jutt lausa solvavaks sõimuks ja vihaseks lahmimiseks ja räuskamiseks ning Cleese´le ässitati kallale turvamehed, kelle eest ta lavalt põgenes. Kõik muidugi orgaaniliselt läbi lavastatud.
Igal juhul oli midagi ohtlikku õhku visatud, mis nõudis väga head puänti. Seda enam, et Eric Idle ja Terry Gillam võtsid siis auhinna enda kätte ja rääkisid surmtõsist nägu tehes, kuidas nemad on küll tänulikud, ironiseerides selle olukorra veel rõhutatult plahvatusohtlikuks ja siis saabus lahendusena tagasi John Cleese, kes endiselt jälitavate turvameeste eest põgenes, sööstis mikrofoni juurde ning teatas, et ta mõtles vahepeal ümber ning tema on ka tänulik. Kohe väga tänulik. Lõpuks visati see auhinnakujuke ka Chapmani tuhaurni ning hüüti talle - näed, me saime auhinna!
See oli väga puhtalt ja kaunilt sooritatud sotsiaalne sõnavõtt, et kas me ei peaks hoidma ja toetama neid, keda BBC ja muud ülehoolivad organisatsioonid suures humanismis üritavad shablooni järgi välja lõigata, et ei tekiks mingeid eristumisi, mingeid kahtlaseid rännakuid teisele poole turvalise ja igava piire. Miks see mind erutab? BBC on ju alati turvaline äriühendus olnud ja kultuuriga on sel vaid niipalju pistmist, et mõnikord saavad sealt raha ka need organisatsioonid ja ühendused, mis tõesti tegelevadki homsesse vaatava kultuuripildi loomisega.
Mind hirmutab see, et mis saab homme, kui me teemegi näo, et meelelahutust või kultuuri tohib teatavatel tingimustel tsenseerida? Kui me loome erandeid, et Lindgreni tohib tsenseerida, siis tohib homme ka Lars von Trieri tsenseerida. Või võtame näiteks tänased koduvägivallast rääkivad lavalood, millest nii mõndagi saaks tulevikus tõenäoliselt juristside abiga vägivallatseja poolt tema isikut solvavateks kuulutada ning teenida sealt väikse kopika või vähemalt ära keelata.
Jah, ma saan aru, et see on veel hetkel utoopia, aga kuni me loome selliseid erandeid nagu praegu kirjanduses, linnapildis ja meelelahutuses loome, siis tegelikult me sillutame teed nähtusele, mis hakkab kastreerima ka sotsiaalselt terava sõnumiga teatrit. Mis hakkab üldse kastreerima meie sõnavabadust tervikuna. Sest alati leidub mõni Jõksi sugune ametnik, kes Põhiseaduse kaitsel truu valvekoerana otsustab, et inimesed on Põhiseaduse pärast, mitte vastupidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar