Hakkavad asjad lõpuks lahti harutuma. Nüüd peaks kolm päeva veel korralikult tööd tegema, siis hakkaks äkki lõpuks looma. Samas on üsna hea ja rahulik olla. Tiksun omas rütmis ja mulle see sobib.
Kaasmeelised käisid eile teatris. 2 tundi ja ühes vaatuses. Tundsin kohe, kuidas valus nõks seljast läbi käis. Olen viimasel ajal võimlemise käest lasknud. Ikka annab tunda, et seljalihast eriti ei ole.
Täna püüan siis Lese üle vaadata ja teha ta lõikudeks, mida annaks vajadusel tõsta. Kuigi on loogilised kohad olemas. Aga natuke lõpu eel kripeldab, et kuidas see ikkagi peaks olema? Teoreetiliselt peaks niipidi olema õige, et tuleb enne lõplikku kokkukukkumist ja surmahoopi sõbrannadelt nõks, kus lesk põikab mälestustesse Polkovniku taktitundest. See peaks andma võimalust läbi elada kibedat mälestust, mis ometi suure finaali eel saab ka helge varjundi. Aga kõhutunne ütleb, et äkki peaks see eraldi, kuskil varem olema. Ja lõpurong sõidab mürinal vastu kaljuseina... Ja siis tuleb nukker lunastus ning leppimine.
Järjest rohkem tekib tahtmine tekste varem näitlejatega läbi proovida. Õnneks praegu see võimalus on, aga kurja küll, kas ma hakkangi siis lõpuks selliseks kujutlusvõimetuks kummikuks muutuma? Igal juhul on huvitav, et kuidas see reedel tundub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar