väikesed eesmärgid on mõnikord suuremad

Jälle pean alustama Salingerist. Kui ma õigesti mäletan, siis ütles just tema ühele oma peategelasele surematu mõtte, mille põhjal olen oma atra viimased aastad vaoserval seadnud: tõeline kangelastegu pole mitte see, kui sa suurte eesmärkide nimel oled valmis surema vaid hoopis see, kui sa väga väikeste eesmärkide nimel oled valmis edasi elama. 

Tegelikult ongi need just väikesed eesmärgid, mis päevadele mõtte annavad. Iga päev üks väike ja lihtne asi korda saata ning oled päeva lõpuks säärases plussgraafikus, et president muutub ka kadedusest kurgiks. Ja tegelikult ka! Viimased aastad on pakkunud just neid mõnusaid nurgataguseid väljakutseid, kus saan rahulikult omas rütmis ja oma taktimõõdu järgi askeldada. Olen selles suhtes just oma valikutega eriti rahul. Ääremaadel vaikselt askelda nagu sulle sobib ja keegi ei lükka sulle kaamerat või mikrofoni nina alla. Suvel küll on paar ohtlikku projekti kahjuks, aga küll ma need üle elan.

Vaatasin just oma 23-24 aasta plaane ja sain aru, et olen kõvasti arenenud. Õnneks olid kõik suuremad tööd, mida pakuti, juba sellesse aega langemas, et enam polnud võimalik nendega kaasa minna. Ühest on isegi kahju, aga eile loomeka kokkusaamisel kerkis üles kaks väga huvitavat mõtet, millega tahaks küll rinda pista. Keegi teine nende perspektiivi üles ei korjanud, aga mulle pööraselt meeldis, et just materiaalse poole esindaja mõtleb meist kõige avatumalt. Ma saan aru, et tegelikult on kõigil meil - "loojatel" - oma marsallikepike paunas. Ja võib olla peabki üks teater rohkem panustama valmistekstide lavaletoomisse? Aga need mänguvõimalused, millele Velvo viitas, on ikka sellised, et jäävad kummitama. Ta ongi paratamatult mees, keda ma iga aastaga aina rohkem avastan ja imetlen. Nagu avastasin ja imetlesin teda ka näitlejana, kui ta veel lavadel seikles.

Ühesõnaga - oli väga mõtlemapanev talvine väljasõit, et mõelda teatri üle ja niimoodi tekib küll mingeid perspektiive, mille üle mul on väga hea meel. Seda enam, et viimaste aastate segadus ja kaos on natuke hakanud isiklikku motivatsiooni õgima. Ega ma tegelikult ka täna ei oska enam nii tugevalt selle teatriga suhestuda, aga vähemalt on pärast eilset öeldud välja paar mõtet, mis mind isiklikult küll kuskile rajale tagasi suudavad juhtida. Ja jälle on selles "süüdi" Velvo. 

Tegelikult oligi tarvis, et keegi ütleks selle kuskil välja, et me liigumegi praegu muutuste tuules ja otsime seda oma uut kuldset keskteed, kuidas muuta teatri palet, aga samas jääda ka ellu. Lõpuks on see meie kõigi ühine kohustus hoida seda 82 aastast noormeest elus. Või on ta preili? Viljandis on selge, et tegemist on Valuoja emandaga, aga mis soost see meie teatrike siis ikkagi on? Kaduviku mehed viitavad kangesti maskuliinsemale soole. Aga samas... 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

nooruse muretud mängud

Täna hommikul hakkas üks auto tänaval huilgama. Ärkasin üles. Viimasel ajal on uni arusaamatult hea. Magan mõnikord seitse-kaheksa tundi ja ...