Hommikul lugesin lõpuks uudiseid ja ma ei saa kuidagi öelda, et saaksin maailmast aru. Ma ei saa tõesti aru, mis seda universumit vaevab? Need küünilised sõnumid, kuidas Biden teab, et Putin tungib Kiievisse? Ja ma isegi usun, et nii ongi, sest kõik välised märgid kinnitavad seda. Aga kui me kõik teame, et kõik teavad, kuid neid asju ikka tehakse, siis tekib järjest rohkem küsimus, mis eelmisel talvel metsavenna raamatuid lugedes, et milleks sellisel juhul üldse see amatöörtaidlustrupp ÜRO? Ongi selline läbikukkunud ja erupoliitikute mõttetu vanadekodu? Piinlik ja väga, väga häbi ning kurb. Põhimõtteliselt on sellisel juhul Ukraina samas seisus, milles olime meie - kolm Balti riiki omal ajal. Kogu maailm värvis oma sillad ja parlamendihooned küll ilutuledes meie rahvusvärvidesse, aga tegelikult keerati meile tagumik ja seoti piraadiklapp silmile.
Meenub kangesti Smuuli luuletus, mida eile ka lugesime: kus väike Juhan ei mõista, miks kästakse tal igal õhtul kokku panna käed ja sosistada lakkamatut palvet: issand halasta ja meile anna igapäevast leiba, tänapäev! Jõudes siiski lõpus lapseliku tõdemuseni - Jumal - ta ei suuda! Või on kuri - suudab - aga ta ei halasta?
Olin laps siis, juulipäikse lõõsas
leekis meri õudsas vaikuses.
Kipras, koltund lehti puud ja põõsad
kurvalt kandsid, nagu leinates.
---
Ma ei mõistnud - miks? - kuid kokku panna
igal õhtul mindki kästi käed:
"Issand halasta ja meile anna
igapäevast leiba tänapäev..."
Ja kui liikumatult nõrgas tuules
seisid lõunas valged pilvemäed,
kukkus nagu pisar isa huultelt:
"...igapäevast leiba tänapäev..."
Pilved hajusid ja tuulgi suri.
Ja siis esmakordselt mõistsin ma:
jumal - ta ei suuda! Või on kuri -
suudab - aga ta ei halasta?
Mäletan, kui lugesin 16-aastaselt Aldridge telliskiviromaani - "Diplomaat". See oli õilis aeg. Ilus ja idealistlik aeg. Tahtsin veel ligi kaks aastat diplomaadiks hakata, kui selle läbi olin lugenud. Isegi täsikasvanuna jäin korraks mõtlema sellele perspektiivile, kuna ajalehes kutsuti noori inimesi diplomaatide kursustele. Õnneks jätkus tollal juba küünilisust mõista, millisteks poliitsahvri dresseeritud pesukarudeks tänapäeva diplomaadid moonutatakse. Nende põhifunktsiooniks hakkab aina enam muutuma kandikult juustu ning oliivide pakkumine ning nukker naeratamine - meie ei saa midagi teha. Muidugi on kurb, et väärikas amet, mis hoidis maailmas mingitki stabiilsust ja rahu on muutunud tavaliseks aidavalvuri ametipostiks.
Ja ma saan aru, et kõik poliitanalüüsi katlad podisevad ja jahvatavad puhast kulda, aga tegelikult - mis mõtet on veskil, mis jahvatab jahu asemel kulda? Kahjuks vaid mentaalset ja kujutluslikku, muidu saaks nii mõnigi näljane lõpuks enne surma ka päris kala maitsta, selle asemel, et õngesid õgida ja neist lõpmatuseni toituda. Sest üleharitud Euroopa teab - kui keegi maas vedeleb, ära küsi, kas ta murdis mõne luu või on temaga mingi õnnetus juhtunud. Räägi talle hoopis kõndimise kasulikkusest. Ja kõik sellepärast, et üks "tippastme koolitusekspert" tõlkis vägivaldselt ümber iidse vanasõna - aita hädalist, et ta ka homme jalul püsiks - mingiks idiootite hümniks - "näljasele pole vaja anda kala vaid õng" Kust kuradi kohast säärased lollused sünnivad?
Me ei ole enam ammu selles demokraatia faasis, et analüüsidest või aruteludest midagi õppida. Pigem on head luureandmed ja neist kiirete järelduste tegemine muutunud poliit-kapitaliks, millega üks või teine "partei" oma aktsiaturgu kergitab. Kõige kurvem, et ukrainlased ongi muutumas inimestest parteikapitaliks. Aga keegi ei sekku.
Smuuli õhtu läks see-eest igati korda. Tore oli Argoga koos juba ennem vestelda ja samas - see vestlusvorm säilis ka õhtuse tunni ja veerandi jooksul. Kui kahte inimest ikkagi mõlemat üks kolmas inimene ja tema looming huvitab erinevate tahkude alt, siis ei saagi sealt muud tulla, kui arutelu. Oli tõesti jälle mõnus. Kuidagi me satume iga paari aasta tagant kokku. Sain ka eile aru, et pean ise hakkama rohkem sellesse teatrisse panustama. Repertuaarivälises tegevuses ei pea ju alati loomenõukogu heakskiitu ootama. Aga võimalused on seda suuremad. Pean kasutama selle teatri vähekasutatud ressurssi, et oma asju ajada.
Helen - meie agiilse projektijuhtimise nurgakivi - oli ka nõus, et võiksime järgmisel nädalal natuke arutada, kuidas vestlussarju ja kontserte elavamaks ja ägedamaks muuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar