harmoonia

Vaatan aknast parte ja mõtlen elu üle. 

Meil jätkub jõudu taguda vaiade otsa tiigi kaldale maasse silte - ärge toitke linde, mis peaks näitama hoolimist? Samal ajal, kui aastavahetusel paugutame taevasse kilode kaupa püssirohtu, et tappa mõttetult neid linde, kes siin pesitsevad. 

Me paigaldame raudposte siltide tarvis - kelgutamine ohtlik, aga samal ajal puudub neilsamadel lastel, kellel kelgutamine keelatakse, võimalus pääseda psühholoogi juurde? 

Me püüame kehtestada reegleid, kuidas mõistuspäraselt käituda, et plaaniline ravi ei katkeks, aga samas me tapame juba kolmandat aastat lootuse homsele. Ja ega häid lahendusi ei olegi. Maailmakorraldus nõuab piiride tõmbamist. Kuskilt vasakule jääv peab olema taunitav, kuskilt paremale jääv peab olema lubatav ja kultuurne. 

Mis on lahendus? Tegelikkuses on Karl Marx ja tema mõttekaaslased seda juba ammu sõnastanud. Ega ma täie mõistusega ei saa ise ka siiamaani aru, miks me tolereerime inimesi, kelle mõte liigub vaid siis, kui saab kasvatada isiklikku heaolu? Kui inimese hobi on finantsmängud, siis ega ma hästi aru küll ei saa, miks me sellele hobile nii pööraselt peale maksame? Aga kui inimene juurutab humaansust ja kogukondlikku mõtlemist, siis trahvime teda selle eest kõigi võimalike vahenditega? 

Kristuse sünnist on möödunud 2000 aastat, aga ainus, mida me õppinud oleme inimestena, on see, kuidas tõmmata piire? Kas seda natuke vähe ei ole?