imetoru ja võlupall

Hommikul käisin siis esimest korda kompuuteruuringus. Täitsa lõbus atraktsioon - ainult 60 eurot ja 90 senti. Meeldiv naisterahvas palub sul taskutest välja-kukkumis-ohtlikud esemed toolile panna, kinnitab, et uks on lukus. Seejärel juhatab su kandikule, kus on padjakesed põlvekrõnksu jaoks, palub pealmised püksid pisut allapoole lasta ja seejärel laotad end kandikule. Rahuliku häälega palub ta end mugavalt sisse seada. (Nagu see võimalik oleks.) Ma ei hakanud ka seletama, et siis paluks Neil Youngi laulu Till the Morning Comes ja pisut suuremat patja. Seejärel pidin käed üle pea sirutama ja tundsin, kuidas pinge tuharanärvis kasvas, aga kogu protsess pidi kestma vaid kolm minutit ja seega lootsin vastu pidada. Hingata soovitas kompuutrinaine mul rahulikult. Ning lõpuks, kui kõik valmis oli, küsis ta veel üle - kas olen valmis? Mina olin. 

Kandik sõidutas mind edasi tagasi ühe "hiigelsõõriku" sisse. Lootsin, et saan ka teisele poole läbi sõita, aga ilmselt oleksin pidanud siis pileti eest rohkem maksma. Igal juhul oli täitsa huvitav. Lugesin mõttes sekundeid ja mõtlesin kõikidele kolmedele minutitele läbi oma ahtakese elu, millest oleksin tahtnud, et nad kestaksid igavesti. Aga ainult kahele neist jõudsingi mõelda, kui kena naine tagasi tuli ja teatas, et minu sõit lõppes. Homme kell kaks saabub vastus. Võisin püksid üles tõmmata ja püsti tõusta. Kahjuks pidin tõusma vasakule poole, mis on mu valusam tõusukülg ja siis ma kogemata ägisesin jälle. Aga õnneks oli ta vist selliste viletsakestega harjunud. Naeratas lihtsalt ja vaatas maha. Mina tänasin ja lahkusin. Aga haiglauksest autoni lohisedes meenus üks Oscar Wilde jutt, mida hiljuti lugesin. 

Elas kord kuulus teadlane, kes avastas iseliikumise seaduse. Ühel päeval otsustas ta sellest avastusest anda teada ka maailmale. Ta kutsus oma riigi teadlased, õpetlased ning kuninga oma katsetust vaatlema ja veeretas suure võlukuuli parki, kus teadis olevat kõige tasasema pinna oma linnas. 

Esitluspäeva hommikul tabas teda siiski kahtlus enda arvutustes ja paanikahoos otsis ta ühe poisikese, kellele lubas nii palju maiustusi, kui too iganes ära süüa jaksab, kui poiss vastuteenena poeb pargis oleva kuuli sisse ning hakkab seda liigutama, kuuldes tema tulekut koos teadlaste ja kuningaga. 

Kokkulepitud päeval saabusidki kõik parki, et vaadata teadlase iseliikuvat kuuli. Teadlane astus kuuli juurde ja puudutas seda kergelt ning lausus: veere kera! Mispeale kera hakkas igas suunas läbi pargi risti ja põiki keerlema. Teadlased, õpetlased ja kuningas juubeldasid ning õnnitlesid suurt teadlast. Mehel aga hakkas selle peale hoopis häbi ning ta tunnistas üles, et palus ühel poisikesel võlukuuli sisse peitu minna ja hiiglaslikku kera liigutada. 

Kuningas vihastus ja käskis teadlase kinni võtta ning vangikongi heita. Teadlane võetigi kinni ja viidi valvurite vahel vangikongi, aga teel möödusid nad keksu mängivatest lastest, kelle hulgas teadlane märkas ka sedasama poisikest, kellel ta oli palunud hommikul kuuli sisse peitu minna. Teadlane viipas poisikese enda juurde. 

"Vabandage, härra," seletas poisike teadlase juurde astudes "aga ma unustasin end täna keksu mängima ja ei saanud kohe kuidagi enam pidama ja sellepärast ei roninud ma ka teie kuuli sisse. Aga te annate mulle kindlasti andeks, kui te teate, milline tore mäng on keks." 

Seda kuuldes kummardus teadlane, silitas poisikese põske ning andis talle maiustuste ostmiseks kuldmündi. Seejärel kõndis aga sõnagi lausumata, võidukas naeratus näol, pikkamööda vangla poole. 

Selline ilueedi ta siis oligi :-) Eks ta, paganas, ikka nautis ka oma jutte sajaga, ma arvan. Kui sul on ikka selline komponeermisvõime ning oled oma häälega eraldi vaeva näinud, siis oleks ikka veider, kui sa seda ei naudiks. Otsime praegu teatris lihtsalt hooaja avaürituseks muinasjutte ja siis lappan siin erinevate jutuvestjate lugusid läbi. 

Aga samas - eks selles kompuutri-uuringus ja võlupalli-loos ole ka midagi sarnast. Ühelt poolt - ega see uuring mind iseenesest valust ei vabasta. See uuring ei muuda isegi lähinädalal suurt midagi. Aga ometi on mul juba 24 tundi kuidagi lootusrikas olla. Hea küll, natuke aitab kaasa ka kodeiini muteerumine maksas morfiiniks, aga ikkagi - uskumisel on suur jõud. Igal juhul saan ma praegusel hetkel väga hästi aru, miks too teadlane hiljem tõde jalule seadma ei saanud hakata vaid "võidukas naeratus näol" vangla poole sammus. 

teretulemast valuvaigistid

Eile polnud mul muud deklareerida, kui valu. Aga seda juhtub viimasel ajal tihti. Selles suhtes oleks loogilisem, kui ma märgiksin üles need päevad, mil valu pole poodiumi kõrgemal astmel ning kuldmedal kaelas. Aga viimaks sain Tamara käest vähemalt kompuuter-uuringu homseks. Eks siis paistab, kellega ta saab konsulteerida, et millal ma lusika nurka virutan või midagi. Lisaks sain ka portsu valuvaigisteid. Ja maotablette. Täna olen vähemalt kõhuvalust prii. Käisin isegi kaaslastega söömas. Nüüd neelasin just taas kaks toredat kodeiini tabletti, mis väidetavalt  peaks mu maksas ensüümide poolt kodeiinist morfiiniks muudetama. Seega - olen põnevil. 

Stefano ihkas juba väikese poisina merele. Kui ta sai 12 võttiski laevakaptenist isa ta endaga kaasa. Oli kaunis päikesepaisteline ilm ja Stefano jalutas mööda laevatekki ning nautis silme ees lahti rulluvat avarust. Ahtrisse jõudes märkas ta üht kummalist tumedat olendit laeva järel lainetes ujumas. Poiss küsis isa käest, et kes too tume olend on? Isa vaatas kaugusse ja ta nägu moondus hirmust. 

"See, kes meie laeva jälitab, on merekoll. Olend, keda meremehed kõige enam kardavad. Kohutav ja salapärane loom, kes on inimesestki kavalam. Kui ta on endale ohvri valinud, siis jälitab ta teda terve elu, kuni ta lõpuks oma väljavalitu kätte saab ja lõhki kisub. Kõige kummalisem on see, et teda ei näe peale ohvri ja tema lähedaste mitte keegi." seletas kaptenist isa oma pojale ja käskis kursi võtta kaldale ning saatis Stefano maale. 

Sellest ajast peale püüti poissi merest igati võõrutada. Aga mida rohkem teda merest eemale püüti hoida, seda rohkem poissi mere poole tõmbas. Lõpuks, pärast oma isa surma, otsustas Stefano siiski taas merele minna. Aastakümneid seilas ta võõrastel meredel, ahtris igavese kaaslasena merekoll. Aga Stefano oli sirgunud osavaks meremeheks ning alati õnnestus tal oma jälitaja eest minema põgeneda. 

Viimaks tundis Stefano, et temagi aeg hakkab ümber saama ja ta kutsus oma kaasalased ning pajatas neile loo merekollist. Kaaslaste nägudel peegeldus vaid hirm, kui Stefano nõudis, et vette lastaks paat. Mees leidis, et kätte on jõudnud aeg oma kolliga võidelda. 

Hapral aerupaadil sõudis ta oma jälitajale vastu ja tõusis uhkelt paadis püsti: "Lõpuks ometi olen ma sinu võimuses. Tapa mind." Aga merekoll ainult ohkas: "Küll sa jooksutasid mind mööda meresid. Küll põgenesid ja põiklesid mu eest. Olen surmani väsinud, aga sina ei saanud ikkagi millestki aru."

Stefano tõstis hämmeldunult pilgu: "Millest ma siis aru ei saanud?" Merekoll vaid puhkis ja ägises: "Ma ei käinud sul kannul mitte selleks, et sind lõhki kiskuda nagu sina vist arvasid. Merekuningas käskis mul sulle ühe asja üle anda." Sellepeale avas merekoll oma päratu suu ning sirutas välja keele, millel veikles tohutu  rusikasuurune pärl. 

Stefano võttis selle kätte ja jäi paati istuma. Kaks kuud hiljem tõukas laine paadi järsule kaldarannale. Seda märkasid mõned kalamehed ja läksid uudishimust vaatama. Paadis nägid nad istumas valget skeletti, pärl kramplikult sõrmede vahel. 

Selline Dino Buzzati lugu siis ilmestab mu viimaseid päevi. Tunnen, kuidas kodeiin vaikselt ensüümide abil maksas morfiiniks on muutunud ja tasa-tasa mu organismis laiali valgub. Valu on küll alles, aga üsna mõnus ja muretu on olla. Mine või merekolli käest oma pärli välja nõudma :-) 

folgituules

Eilne õhtu möödus tuuli trotsides Käsmus. Sõitsime koos Tegelasega välja juba varakult, peale lõunat, et aegsasti kohal olla, aga ometi Vinteri laval jämm juba käis. Õnneks siiski nägin ka avamistseremoonia ära. Selles suhtes mulle Viru folk meeldib vist isegi rohkem, kui Viljandi, et Käsmus on kõik kaunis selline - "isetehtud". Ka seekord ei pidanud ma pettuma. Veedla oli kohale toimetanud isegi viiruse enese ning näitas eeskuju, kuidas temaga koos ühiseid lavalaudu jagada. 

Tegelane siirdus Kassuga hängima. Avastasin, et nad on üsna ühepikkused. Nii see aeg lendab. Tore oli näha paljusid tuttavaid. Kella seitsmeks oli mul Heleniga kokku lepitud, et ta ootab oma kaaslastega mind õhtust sööma. Neil oli laud broneeritud Beluugas. Selles suhtes oli nagu hea muretu, et ei oleks väga rõõmsal meelel just oma seljaga kogu selle aja ringi viitsinud kablutada. 

Hiljem kappasin auto juurde, et kontserdi ajaks fliisid tuua ja Tegelasele ka müts. Tee äär oli kenasti pinkidega palistatud ja sain kõik nad järele proovida. Kannatasid istumist küll. Aga ikka jõudsin veel enne kontserti kõvasti tagasi. Viisin fliisi ja mütsi Tegelasele ära. Nad olid end kaunikesti lava lähedale laagrisse seadnud. Ise läksin tahapoole. Ja siis see hakkas. Go A astus lavale. 

19. mai postitusest lähtuvalt pean meenutama ühte õhtut, kui oma väikese, aga tööka kollektiiviga sukeldusime eurovisooni poeetikasse. Mäletan seda eufooriat, mida tekitas meis kõigis rõõmus Ukraina taidluskollektiiv Go A. Olen kirjutanud nõnda:

"Iseäranis emotsionaalse esituse kandis mu habraste hingekeelteni loomulikult Ukraina kanepiteater. Oli ilmne, et selge mõistuse juures pole see seltskond viibinud juba vähemasti aastast 2016. Televiisori vahendusel saadud esteetiline nauding ei peegeldu kahjuks sel õnnetul fotojäädvustusel, mis mul õnnestus interneti avaratelt kõrbeväljadelt sisse vehkida."

Eile siis kohtusin nendega reaalsuses. Kusjuures ei tollane ega praegune foto ei peegelda endiselt reaalsuses seda, millist vunki see taidluskollektiiv tegelikult endas kandis. 

Vahva oli see, et naislaulja hääl oli tõeliselt võluvas kõrges koloratuuris ja selline kiledam nagu udmurtidelgi. Lakkamatu muhelus ja ebamäärane itsitamine oleks võinud vabalt viidata kõigele sellele, millest jutustas nende põhilugu - külvame kanepit. Aga tegelikult oli see muusikaline kollektiiv üllatavalt pädev. Hea ja moodne saund ja sobivad samplerid. (Kui need on samplerid?) Vahetu ja siiras suhtlemine... Lavale kutsuti kaasa tantsima isegi üks festivalikülaline. Ja muidugi mõnusad madalad sagedused, mis mu südameklapi kohati tagurpidi tööle ähvardasid lüüa. Ühesõnaga - igati kordaläinud õhtu. 

Kujundiga kimpus

Tegelen praegu Lepatriinude jõuludega ja kogu aeg kummitab peas, et see peab olema ikkagi mingi allegooria? Aga kui ma Jannoga rääkisin, sain aru, et tegelikult peabki ta silmas vahetut alternatiivmaailma. Just nii nagu ta lugedes või multifilmis meile lahti rullitakse. Mikromaailma - meie suure makromaailma sees. Umbes nagu elu ühel väikesel õiekroonlehel. Mis multikas see oligi? 

Aga sealt rändab mõte kohe kuskile singulaarsusse. Või isegi lõpmatuse radadele. Kui see maailm, milles lepatriinud elavad alguses on kübe suurest kuusest, mis reaalsuses ühte korterisse jõuab, siis tegelikult on ju ka lepatriinude maailma sees omad mikromaailmad. 

Ühesõnaga - mis paistab ühest lepatriinu kuuel olevast mustast täpist tegelikult. Kas selle musta täpi sees on veel omaette terve maailm? Nagu must auk?

Tegelikult ei omagi see tähtsust, sest niikuinii ei lähe me Kristjaniga kuskile sügavustesse ja mingit raamjutustust ei hakka ma ammugi tegema, aga ikkagi on huvitav mõelda selle teema üle - mis on lepatriinude maailma sees sellist väikest ja armast nagu meie - inimeste - jaoks on lepatriinud? 

minu linn 5

Akna taga on hämarus. Laman põrandal. Minu linn on kahtlaselt vaikne. Võib olla on asi selles, et olen sulgenud aknad ja tõmmanud rulood taas ette. Aga võib olla on asi hoopis selles, et inimesed on suvest väsinud. On alles kolmapäeva õhtu ja suvekuumus on vaheldunud kerge jahedusega. Minu linn puhkab. 

Pole enam ammu oma linna näinud. Mitte sellepärast, et rulood on ees vaid sellepärast, et kulgen kõigil marsruutidel autoga. Autoga Pardimäele ja Tamsallu on veel loomulik, aga autoga Selver, autoga teater... Ime, et ma autoga veel raamatukokku ei sõida. 

Proovisin siin kaks õhtut imetabletti, mis väidetavalt ravis terveks nii mõnegi inimese. Õhtul valu isegi leevenes veidi, aga seda hullem oli, kui ta päeva ärgates tagasi tuli. See on see Steinbecki ütlus - Kui üks tuli kustub, muutub sellest sedavõrd pimedamaks, et oleks parem, kui see tuli kunagi üldse süttinud polekski. 

Aga loomulikult peab proovima. Uskuma ja lootma. Ikka peavad süttima uued tuled, mis sest, et nad kustudes meid veel pilkasemasse pimedusse paiskavad. Täna sõidan autoga oma linna läbi, et veenduda - ta on olemas ja elab.

Mul on tunne, et minu linn on väsinud. Minu linn oleks nagu suvest roidunud. Ta ärkab sellest kuumusest aeglaselt ja silmi avamata. Jälle viibime teadmatuses, millega see lõpeb. Juba kaks aastat sajab vihm alt ülespoole ja keegi ei tea, millises ilmakaarest tõuseb päike. 

argipäeva astmelaual

Seda oligi arvata, et kui puhkus lõpeb, siis töö algab. Viimased päevad ongi kulgenud kuidagi selles laines, et aru saada, mida peaks tegema kohe, mis tuleks "eile" ära teha ja millega olen juba lootusetult hiljaks jäänud. Eks see maksab kätte, et ma puhkuse ajal midagi muud ei teinud, kui puhkasin ja oma töödega tegelesin. Väga inetu minust. 

Eile oli õnneks ka natuke elevam päev. Käisime Peetriga mõisasid vaatamas. Peetril mõlkus juba eelmisel kevadel üks lugu meeles, mis sobiks mõisa nagu plastmassist rukkilill konservatiivide nööpauku. Sellel suvel tekkis kuidagi väike mõisaigatsus ka endal. Kõik need küünid ja tallid olid kenad ja puha, aga kuidagi tahaks jälle tsivilisatsiooni juurde. Või olgu siis vahelduseks mõni veski või paadikuur vähemalt. 

Kolga mõisas selgus, et nad on avatud vaid laupäeval ja pühapäeval. Tegin aga kassisilmad pähe ja palusin teatri nimel ning lahke perenaine lubaski meid tuppa. Selgus, et Kolga mõisas ikka elu käib. Valmimas on lausa väga heal tasemel kontserdisaal ja ka muidu on mustad põrandad juba kõikjal all. Ilmselt on juba pikemalt olnud. Ega ei tulnud enam meeldegi, kui mitu aastat pole sinna sattunud. Ka suur saal tundus alguses päris normaalse suurusega, aga kui mõõtma hakkasin, siis sain aru, et ikka täitsa tavalistes gabariitides. Et need mõisnikud ka ei taibanud ettenägelikumad olla ja veidi suuremaid saale ehitada. 

Aga kokkuvõttes on Kolga mõisas just seda Frieli Aristokraatide hõngu, mis oli vast minu üks esimesi mõisateatri elamusi. Eriti võlusid mind Kolga mõisa sambad, millest ma aga pilti ei taibanud teha. Küll aga soovitati meile lahkesti kõrvalasuvat aita, kus juba on pikemalt teatrit tehtud. Aga kui juba aitadesse minna, siis pigem läheksin ma Kukenoisi ja korraldaks seal ühe talupoegade peksmise kahes vaatuses. Pika ja piinarikka vaheajaga. 

Sagadi mõis tervitas meid tellingutes ja karmide kirjadega, et ükski elav hing ei lõpeta seda päeva mitte õnnelikult, kui ta siseneb objektile. Kondasime ümber peahoone ja lootsin, et tagauksest äkki ikka saab kuidagi sisse, aga ilmselgelt olen ma piisavalt naiivne ja eluvõõras, et mitte aduda fassaaditööde tähendust. 

Siiski tekkis mõisa tagaküljel üks päris kummaline mõte. Mis oleks, kui kasutaks hoopis mõisa fassaadi interjöörina ja ehitaks mõisa tagakülge kinnise "telgi" lava ja publiku jaoks. Muidugi on see üsna kallis lõbu, aga kui lisaks tõsta veel publikupoodiumi tõusu algus ka veel kuskile kahe meetri kõrgusele? Igatahes hakkas midagi selles mõttes mind kummitama. 

Kirusime veel veidi koonritest mõisnikke, kes lasid talupoegadel kaevata oma kaasadele kallid tiigid, aga ei taibanud talupoegi panna endale korralikku teatrisaali ehitama.                       

Seejärel jõudsimegi juba Vihula mõisa. Ja seal tervitas mind tore tantsukaaslane Marika. Tänu tema lahkele abile sõitsime golfiautoga läbi kõikvõimalikud mõisa eri hooned, kus vähegi annaks midagi teha. Vihula mõis on vahepeal ikka kenasti õitsele löönud. Muidugi olen ma seal vahepeal käinud ka erinevates ruumides, aga väga hea oli näha, et kogu kompleks (ka nurgatagused) oli(d) kenasti hoolitsetud ja kogu mõis nägi kohe kuidagi rõõmsam välja.

Siin siis saal, mis lõpuks ka Peetrit võlus. Eriti meeldis talle, et akna taga loksus ka veekogu, kuhu kaunis aadlinaine end ära uputas. Ühesõnaga pikk jutt. Aga mulle sobis. Vähemalt saime kenasti kõige loogilisematele mõisadele ringi peale. Loomulikult on veel ka Porkuni täitsa tegija. Kalvi, Rägavere ja Neeruti eriti koostööaltid ei tundu olema, aga eks peab uurima. 

Mul endal tekkis selle rännaku peale mõte, et miks mitte Toilas teha midagi sellist nagu Presidendi raske öö või midagi laadis - Eesti murrangute koidikut püüdmas. Samas - kui need mõisad on juba nii väiksed, siis taas on ka rännaklavastused moes. Kui teeks näiteks mõne kadunud suguvõsa otsingute loo... Aga jah. Mõtteid tuleb alati liiga palju. Iseasi, kas ja kui paljudest neist vaimustuda viitsimist on. Seda enam, et ka mitmed näitlejad on suvepuhkuselt tagasi jõudes juba rääkinud, et äkki mul oleks huvi ühe või teise paiga ja loo vastu. Aga kuna mu jooksev aasta on kaunikesti täis ja tahaks pigem teha neid asju, mis endale ka tagasi annavad, siis peab kalkuleerima. 

algab töö

 Mõtlesin küll, et kui see puhkus kord läbi saab, siis olen isegi õnnelik, aga täna selgus, et isegi vilets puhkus on parem, kui tööga harjumine. Õnneks juba sain ühe asja käima lükatud. Siis on kohe selline töisem tunne. Aga ega siis Roomat ei rajatud ka ühe päevaga. Küllap saan ka selle uue alustamisega hakkama. Tuleb lihtsalt otsida neid puutepunkte, mis huvitavamad on. 

Vormsi oli hea punkt suvele, aga elu läheb edasi. Kui ainult saaks tantsida jälle. Neljapäeval lähen proovin. Kuigi kodus sain juba aru, et ega siit midagi mõistlikku ei paista. Rohkem selline küürakas siilitants. Nagu kolmnurkne ratas veereks mööda Rakvere värskeltremonditud tänavaid. Aga näis. Kui valuvaigisti sisse võtta, äkki petab end ära. Seda enam, et liikuma peab. 

Siin siis mälestus Vormsi kalmistult. Jumaldan neid väikseid püramiide. Kui ma õigesti mäletan, siis Kassari kubises neist. Ja kuigi Vormsi sümboliks on rõngasrist, tuleb siiski tunnistada, et saar on täiesti elus ja tulevikule avatud. Siin siis eilne lahkumishetk.